Pakin kokku Goa blogi ja hooaja tegemised

3. aprill kolmapäev, Agonda

Päevad mööduvad kiiresti ja palju juhtub. Palju uusi ja põnevaid teadmisi ja küpsenud arusaamine, et ma ei blogita enam. Kui on huvi minu üle 15ne aastase aktiivse suhtlus-, kogemis- ja õppimisajast osa saada, siis on seda võimalik teha minu raamatute abil, tellida lisaväärtusega töötuba või erakonsultatsioon, mis online maksab sümboolselt 35€ kuni 1 tund.

Käisin Rajastanis Jaipuris oma hobiga möllamas ja olin kaks nädalat eriti õnnelik. Valmisid paljud unikaalsed ehted, mida saad vaadata müügipäevadel ning FBs My Love Passion Karma ja idamaa rändkaupluse lehel. Jaipuris seal valmis ka üks minu Elurõõmu minikoolitus.

Elurõõmu minikoolitus

Ja käisin Gujaratis Vadodaras, linnakeses, millest olen kirjutanud raamatus: “Ühe India linnakese päevaraamat. Killukesi elust India peres.” Esmalt kaks päeva Mumbais, siis tunni ajane lend ja maandusin oma india laste ja lapselapse juures.


Mina ja minu India tütretütar, märts 2024 Gujarat Vadodara

Minu India tütreke oma tütrega. märts 2024 Gujarat Vadodara
Minu India pojake oma naisega, märts 2024 Gujarat Vadodara

Olen siin viie kuuga imelise terrassiaia loonud ja kui kõik plaanipäraselt läheb, siis saab ka meie rendimaja nüüd endale ilusa aia… betooni ja paari kribala lille asemel… Tänaseks tellisin aiakujundaja, kes toob mulla, kivid ja teeb selle töö ära, mis siin vaja on teha. Lisaks lubas ta, et aitab mul aeda ära istutada ka kõik mu ligi 100 lille, mis olen endale viie kuu jooksul siin kogunud ja kasvatanud. Äge. Maksma läheb see töö natuke üle 200 euro. Küsin, kas omanik ja iga-aastaselt siin hooajal elavad rootslastest ja kasahhidest naabrid on samuti nõus rahaliselt panustama, et meil siin ilus aed saaks olema. Pole vahet, kas tulen tagasi või ei. Tunnen, et soovin seda aega luua ja midagi loodusele panustada. Peaks veel mõne viljapuu istiku leidma… Loodan, et pererahval on sellest ilusast aiast rõõmu ja nad oskavad seda ka hooldada 🙂 Joonistasin neile nende pere pildi, et mul oleks selge pilt, mis on kellegi nimi ja millal on kellegi sünnipäev. Jätsin endale foto ja lamineerisin pildi neile mälestuseks.

Tõin Eestist kaasa saialille seemned ja pean tunnistama, et igal oma keskkond nii lilledel kui inimestel… Need lillekesed hakkasid hädiselt õitsema peale suurt poputamist 4 kuuga… Eestis oleks need ammu kaunilt ja rikkalikult õitsenud… siin ei tasu ikka kasvatada taimi, mis selle kliima jaoks ei ole loodud… Fotol on vaid kaks lillekest pudelipotis, kuid mul on neid neli potti veel… kuid jah, mis kasu sellest on, kui nad sellised kribalad on…

Minu lemmiklilled siin oma nn lauaroosid e portulakid.

Sain teada hea kolleeg Toivo Niibergi artiklist, et aedportulakk, ümaramate lehtedega ja väikeste kollaste õitega on iidne salatitaim. Minu arust on mul ka see sort terrassiaias olemas. Olen juba mitu oksa ära söönud ja elus… Toivo kinnitas, et kui on väikesed kollased õied, siis jah, see on söödav 🙂

Shigmo festival on läbi. Ligi kuu aega lärmi siin ja seal 🙂 Karneval, mis Chaudis toimus oli kindlasti tore, kuid me põgenesime kohe, kui olime hambaarsti juurest vabad, et mitte selle lärmi sisse jääda… Olen piisavalt siin käinud pulmades ja templites ja näinud festivale ja karnevale… isu otsas 🙂 Tunnustusega ütlen, et see, kuidas need kõik ägedad festivali dekoratsioonid on tehtud, on ikka suurepärase kunsti etteaste! Indias on väga andekaid käsitöölisi ja kunstnikke! Siin üks kiire klõps karnevalil vaid ühe auto järgi veetavast atraktsioonist. Neid oli väga palju…

Shigmo festival in Chaudi

Hommikused äratuskellad

Täna ei olnud äratuskellaks Shigmo festivali trummimehed, huilgavad linnud või lind Theodor ega ka sarvlind, kes oma suure vägeva nokaga vahepeal hommikuti köögiaknale tagus. Suure müdinaga lendasid üle tsement- ja plekk-katuse ahvid, kes maandusid kookospalmi lehtedel neid mööda edasi ronides, et siis jälle kuskile maja katusele või uuele palmile lennelda… Täna ei istunud nad naabri katusel chikusid ega banaane sööma vaid olid vist kuskil kaugemal jahti pidamas.

Töötasin eile online Kalamaja Päevade projektiga pea kella poole neljani öösel ja hommikul oleks nii väga rahulikult magada soovinud, kuid ei… haarasin telefoni ja läksin välja, sest müdin pea kohal oli lihtsalt nii vali ja lakkamatu. Pilti täna ei teinud. Siin on väike video meie ahvikarja emastest poegadega, mille mõne päeva eest filmisin:

Katrin Aedma, March 2024, Agonda, South-Goa
Loe edasi “Pakin kokku Goa blogi ja hooaja tegemised”

Koroonaaja tähelepanekud Goas jm

31.juuli 2020, reede
Goas tundub koroona olukord hetkel rahulik olevat, kuigi samas räägitakse, et asi hull ja teine laine… Imelikult vähe on liikvel liikluspolitseisid. Vahepeal isoleeriti osad piirkonnad ja kompleksid, kus mõni koroonaline leiti. Öeldi küll, et kuni 10. august on liikumiskeeld õhtul 20.00 kuni hommikul 6.00, kuid tundub, et keegi ei järgi ja keegi väga ei kontrolli…
Võimalik, et see “rahulik” on vaid minul, sest ma ei otsi aktiivselt koroonauudiseid, ei kuula ja ei vaata neid, ei levita neid ega jaga…
koroona
Huvitav, et koroonaepideemia alguses viskasid indialased selle üle palju nalja, kuid nüüd ei ole enam eriti liikvel ei koroonateemalisi pilapilte ega videoid.
Paljud indialased istuvad juba mitmes kuu kodus suures hirmus koroonasse haigestuda. Täna üks kohalik luges mulle ette oma 10 + haigust lisades, et tal on ka ülemineku iga ja menopausi vaegused… ja siis selgitas, et istub juba mitmes kuu kodus, kuhu kõik vajalik kätte tuuakse ja käib väljas 1x kuus pangaautomaadi juures…
Whatsappis jagatakse pikki kirju, kuidas oli olla koroonas ja sealhulgas kirjutatakse, et vot haiguse ajal on oluline süüa toitainete rikast toitu ja elada tervislikult, süüa vitamiine, et immuunsus oleks tugev (?!?)
Minu arust peaks kogu aeg elama tervislikke valikud silmas pidades, kuid siin maal ei ole see kombeks… Kõige tervemad on vaesed, sest nad peavad käima jalgsi, neil ei ole teenijaid, kes kõik ette-taha ära teevad ja nad söövad kasinalt ehk siis tervislikult…
Eile oli üks lend läinud, millega tuttava tuttavad oma koju Küprosele läksid. Augusti algusest pidid lennuliinid Euroopasse taastuma, saab näha. Finair ju just tühistas nii mu augusti kui ka septembri pileti…
Mõned liinibussid on liikvel Calangute – Mapusa ja Panaji vahel. Urve sõitis bussiga ka ütles, et tema meeldivaks üllatuseks ei kandnud pooled bussis sõitjaid maske. Maskid on Indias endiselt kohustuslikud ja neid müüakse iga nurga peal. Poodidesse sisenemine maskita on keelatud, osades kohtades kontrollitakse lisaks kehatemperatuuri ja lörtsutatakse siseneja kätele pudelist desinfitseerimisvahendit.
Siselendudega saabujatelt võetakse lennujaamas koroonatest (2500 rs, umbes 30 eur), mille vastust tuleb oodata 3 päeva. Kui inimesel on olemas aadress, millel ta elab, siis võib ta sinna minna ja peab olema see 3 päeva kodus kuni testi vastusteni. Kui vastus on positiivne, siis tuleb minna spetsiaalsesse karantiinhotelli ja viibida seal 14 päeva. Ise tuleb see lõbu kinni maksta. 1 ööpäev maksab 2500 rs. Kusjuures mitmed korteriühistud ei lase lennujaamast tulejaid ka mitte oma korterisse, kuigi neil võib olla ette näidata Delhis või mujal osariigis väljastatud testi vastused.
Minu jaoks on see suur ulme, sest koroonasse võib ju nakatuda testi võtmise hetkel või hetk hiljem… et siis, mis on selle asja mõte va, et kellelgi on vaja raha teenida? Ja kuna viirused ei liigu mitte ainult õhu kaudu vaid kõikide esemete kaudu, siis minu arust saab pisikute edasi andmist ja kandmist minimeerida, kuid mitte ära hoida istudes kodus ja kandes maske… Siin ühed huvitavad tegelased – müüdipurustajad, näitavad, kuidas viirused levivad…
Vaatasin, et Turkishiga saab ehk alates 15. august Tallinnaski maanduda. Lennud on müügil ja pilet, kui natuke otsida, siis normaalse hinnaga (2 otsa ca 650€, 1 ots 550€) Samas Goast algusega ei ole piletit leidnud, ikka Mumbai ja Dehi oleks siis alguspunkt, kuhu saab siselennu või ööbussiga (Mumbai).
Hetkel sajab, kuid võrreldes mitmete eelmiste aastatega pidavat palju vähem sadama. Meil õnnestus täna Calangutest Mapusas ära käia enne kella 14 päris kuiva nahaga
Rõõmsaid tegemisi ja jagage ikka ka, mida põnevat näete, kuulete ja kogete!

Selline on koroonaaja Amazoni tellimuse kohaletoomise hindamise vorm… 2 meetrise distantsi hoidmine… ilma kontaktita üleandmise protsessi järgimine… näokatte kasutamine (maski kasutamine)

Amazon 2020-07-14 at 19.09.25
Meie majas asuv Mario Gallery reageeris ka koroona hullusele ja pakub nüüd trükitud maske. Maskidel siis kõik nende stiilis kunstiteosed…
maskid
Kui trenni teed, siis ära maski kirjutab Maailma Tervise Organisatsioon (WHO)
Kanna maksi
No Eestis vist keegi enam maski ei kanna, kuid paraku nii Indias kui paljudes teistes riikides on see ikka veel kohustuslik.
Samas on imelik, et Indias näiteks nõutakse maski kandmist ka oma isiklikus autos istudes… Hea, et kodus ei pea veel kandma…
Indias tänaval liikudes on nii palav, need mikroobid, mille eest Maailma Terviseorganisatsioon siin hoiatab, on siin igas maskis leidnud endale suurepärase paljunemiskeskkonna… Nüüd on veel palavusele lisaks suur niiskus, mis on mõni päev kuni 90%.
Nüüd siis minu kohalike hobide juurde. Täna käisin elektriosakonnas küsimas, kas ehk oleks seal mõni ametlik pakkuja sellisele tööle nagu elektrimõõdukite ümbriskastide uuendamine. Nagu käesolevalt fotolt näha… oleks aeg…
elektrikast
Üks töötaja viis mu teise juurde ja see siis mitteametlikult teatas, et tema tuleb hea meelega kohale, vaatab asja üle ja teeb oma pakkumise. Homme lubas tulla…
Selleks, et sellel fotol olev plakat saada, läksin mina aga kohalikku omavalitsusse, mis asub elektriosakonna kõrval.
calangute waste soring
Uksest ei mind ega teisigi kliente sisse ei lastud. Maja seina sees oli kaks trellitatud akent, mille kaudu meid teenindati. Kui valget nähti, tuli vist koroona kiirelt elimineerida, seega pakuti mulle eelisjärjekorras teenindust. Üks juhi moodi onu tuli lausa uksest välja ja küsis, mida ma tahan“What do you want?” Küll see küsimus riivab kõrva… küsiks siis, et, mida ma soovin või kuidas saab mind aidata vms… kui ei…
Küsisin, et palun öelge, kuidas tuleb prügi sorteerida, et kas teil on selle kohta mõni paber või plakat. Öeldi, et ei ole. Praegu on nii raske aeg…
Stopp! Oot, oot, seadus prügi sorteerimise kohta on juba mitu aastat väljas, kõrvalosariigi Maharastra elanike teavitustööd tehakse internetis korralikult, on olemas online selgitavad plakatid, videod jne… Goa kohta ei leia ma midagi!?!
No meil on siin see mure, et inimesed ei oska prügi sorteerida ja ei saa aru, mis on märjad jäägid ja millised on kuivad jäägid… Me panime nüüd korraga liikuma 2 prügiautot…
Oot, seda ma räägingi, et inimesed ei saa aru, sest te ei ole neid teavitanud. Äkki leiate mulle paberi, kus on kirjas, millised on need teie mõistes märjad ja teie mõistes kuivad jäägid?
Teie ühistu juhtkonnast peab keegi tulema siia ja rääkima vastava töötajaga ja siis see vastav töötaja tuleb ühel päeval teie juurde kompleksi ja selgitab…
MIDA!?! Palun ärge kulutage ei minu ega enda aega. See on avalik info ja ma soovin seda NÜÜD!
Oodake üks hetk… ma lähen vaatan, ütles härra juht ja enne, kui ta oleks jõudnud uksest siseneda kõnetas teda üks kohalik naine, kellele ta hakkas pikalt ja laialt selgitama, millist avaldust see kirjutama peaks…
Siin on see tavaline… ja minu teema oli ununenud… hüppasin vahele ja ütlesin härrale, et kas on kuidagi võimalik minu teema ära lõpetada ja siis tegeleda järgmise kliendiga? Minu õnneks tuli onu nr 2, kellele see juht ülesande delegeeris. Tundus, et see mees teab ka midagi. Ta ütles, et ta kohe organiseerib mulle plakati. Kas ma olen baigiga? Ei, jalgsi. Siis hakati baiki organiseerima ja lõpuks sõitis 3 meest 2 baigiga mulle plakatit tooma. Paluti 2 minuti oodata. India minutit, mis venisid ca 20 minutiks…
Kuid plakatid saabusid! Kohe mitu. Küsisin siis juba ühistu iga trepikoja jaoks ehk siis 9 plakatit ja tulin võidurõõmsalt koju 🙂
Kusjuures plakati taga on üleval ja all isegi moodne liimiriba. Nii ägedad plakatid!
No ega see siis muidugi ei tähenda, et korteriühistus hakatakse paremini prügi sorteerima, kuid näe, ilus värviline pilt, millele vajadusel viidata…
Täna postitas sõber imelised fotod… mis panid nostalgitsema…
kurg
Olen siin oma mõtetes ja ei suuda otsustada, mida teha… kas ikka osta uus pilet ja tulla korraks Eestisse – kallis, väga ebamugav sõit seoses koroonahullusega – testid, maskid, kindad, karantiin jne… Kas saangi üldse tagasi tulla? Kas lennata või mitte lennata… selles on küsimus… Vaatan Eestimaa ilusaid pilte ja tunnen sarnast kutset, mis mul rändlinnuna on igal sügisel kui Eestist ära lendan… sel aastal on kõik segamini… kas jätta 1 rännak vahele või…

lapselaps

No vähemalt vanaema loomingust saavad lapselapsed osa… kuniks vanaema Indias ja ei ole neid veel kallistada, lugege lappe vahetada  , saanud. Lapsed juba 7 kuud ja 20 päeva maailma uudistanud…
Jälle on märkamatult öö saabunud ja aeg magama minna…
Eks pajatan mõni teine päev edasi, mis meil siin toimub…
Head und!

Küla külas ehk ühistu eluolu ja rätikuga trimmi

4. juuli 2020, laupäev

Amazonis oma firma kaupa müüvalt onult õnnestus saada tagasi patjade raha! Minu erakontole India pangas. Tubli Katrin! Nüüd seisavad mul nurgas 6 kasutut patja.. kuhu need panna, ei ole aimugi, sest onu ei vasta mu küsimusele, et mida nendega teha… Saadan talle uue sõnumi, et kui nädala jooksul neile järgi ei tulda, siis viskan ära. Ära ma muidugi ei viska. Indias on alati, kellele anda ja endale kasutuna tunduvaid asju.

Vaatasin paar päeva tagasi,  et õues veetakse rõdult rõdule mingeid juhtmeid.. oh, kui õudne… alati saab teha kõike koledamaks… siin vist piire ei ole… Majad on värvimata, torud jooksevad seinu mööda jne, jne… ja nüüd need juhtmed…

Pedro Martina

Sain teada, et meile pannakse hoovi kaamerad! Ohoh, ah nii. Raha selleks ei ole meil, et katused ära parandada, kuid kaamerad panna suudame… Kas selleks, et kurke ära ei varastataks, mida nüüd siin usinasti kõik kasvatama on hakanud? No mitte ainult kurke, vaid ka muid kohalikke köögivilju… ilus murulapp, mis aknast paistab on üles songitud ja kõva põllu harimine käib…

Selgus, et kuskil meie kompleksis olid vargad käinud… arusaadav, et neil ka süüa vaja, mitu kuud on liikumispiirang olnud ja inimesed istuvad kodus, varastel sissetulek puudub… Ok, kuid kas läbi sadav katus on olulisem või kaamerad? Kui arvestame seda, et peaaegu igas kodus on keegi kogu aeg kodus, tühjad korterid on igas mõttes tühjad ja neist ei ole midagi varastada, majadel on sissekäik nii hoovist kui maja tagant st, kui hoovis on kaamerad, siis jalutage lahkesti maja tagant hoovi ja ajage oma asju… Samal ajal rikub katkise katuse tõttu korterisse immitsev vihmavesi elektrisüsteemi ja korteri seinu ja lagesid… Meil on 2 aastat olnud vaja uus ventilaator panna, sest vana ütleb ülesse ja üks kuumaveeboiler samuti…

Tegin ühistule ettepaneku suhelda inimestega… nimelt on meil siin põhimõtteliselt ainult 1 inimene, kes võtab otsuseid ja vastavalt sellele, mis talle meeldib ja isiklikust huvist lähtuvalt vajalik tundub… Näiteks tema käsul vägivallatseti kellegagi kokku leppimata meil puude ja põõsaste kallal ja ta nimetas seda aia puhastamiseks… Oi, see oli õudne… Selline oli pilt, kui koju tulin… siin vaid väike jupike sellest laastamise tööst…

Minu arust tehakse majanduslikud otsused ühistus ikka üheskoos või vähemalt siis, kui 50% korteriomanikest on nendega nõus… Oi, ei… siin ühistus see nii ei käi… Vee- ja elektrikatkestusest tavaliselt ei teata keegi või, et hakatakse puuoksi põletama või siis muru trimmima…

Muidu on meil siin küla külas… Saab paralleele tõmmata Eesti ühistutega, sest inimese põhiloomus on igal pool sarnane…

Kirjutasin kõigile meili, panin lumepalli veerema, kasvatasin seda ja andsin üle ühitus juhtkonnale…

Päeva parim nali on näiteks see, et meie Lisa, ühistu perenaine, kes on võimeline oma rõdult karjuma nii, et kogu ühistu kuuleb ja lähim küla ka… ütles, et tema arvates, paistab, et mees, kellega ma elan, paistab nagu sama, kuid vist ikka ei ole sama, sest ei räägi temaga… Minu abikaasa oli temaga alati meeldivalt vestelnud… seega, see on keegi uus mees, kellega ma siin olen, noh, sest see ei räägi temaga… Väga loogiline. Leppisid siis Lisa ja hambaarsti naine Villi kokku, et Villi küsib minu käest, kuidas need asjad ikkagi on ja küsis… No ja täna siis sõbranne Villy rääkis mulle täpselt ära, kes mida mõtles, kes mida rääkis ja arvas ja küsis… 😂

DistanceKuulasin dr Ivan Misner loengut ja see kena pilt siis sellest loengust… Sõnum siis selline, et ei ole vaja hoida sotsiaalset distantsi vaid füüsilist, kui räägime viiruse leviku kartusest. Sotsiaalset suhtlemist tuleb aga vastu pidi just tugevdada ja teineteist toetades rasked ajad üle elada… Väga õige lähenemine! Olen 100% nõus!

Goa alustas sise- ehk india turistide vastu võtmise ja karantiini enam ei panda ja ei testita, kui Sul on ette näidata tõend, et oled negatiive… mitte suhtumiselt vaid nn koroona testil negatiivse vastuse saanud. Juba on jutud käimas, et selliseid tõendeid saab osta… Minu aju ei saa aru, mis kasu sellisest tõendist on, kui tegemist on nakkushaigusega… arst ulatab Sulle peale testi tegemist tõendi ja kohe järgmisel hetkel… isegi enne seda järgmist hetke, võid saada või juba saidki pisiku…

Samas eile rääkisin tuttavaga, kes hea hinnaga euroopa tasemel sisustatud uusi villasid rendib ja ta ütles, et hotellidel ole ikka veel lubatud uksi avada sh ka erabasseinid peavad suletud olema.

Kuna väljas trenni teha on vihmaperioodil keeruline, siis teen hularõngaga harjutusi ja tänasest hakkasin seda jaapani harjutust tegema, mis pildil.

Tule ka kampa. Mõõda ümbermõõt ära, tee iga päev 5 minutit seda harjutust ja jaga ka minuga 30 päeva pärast, mis tulemused on.

Nüüd hakkan vaatama, mida arvab koroonast dr Nelson… Emotsionaalse koodi looja…

Goa blogi sisukord

 

 

Asjaajamisest Indias

Asjaajamine Indias on üks igavesti huvitav tegevus. Ütleksin lausa, et korra võiks seda iga India huviline kogeda. Teenindajad on üldjuhul toredad, teenindusruumid koledad. Olen 11. aasta jooksul ajanud asju peamiselt Goas ja Vadodaras ja mitte korra… Täna mõtlesin, et Indias ei ole oluline ümbrus ja asjad vaid suhted ja inimesed… Võimalik, et ma eksin, kuid selline oli mu tunne, kui väsinult, kuid teatud mõttes siiski veel elevana uute kogemuste tõttu, motika tagaistmel kodu poole liikusin…

Perenem

lehmakoogid

Vee arve sai tasutud! Vee arve tasumine, mis oli juba eelmise omaniku poolt võlas, läks meil täna koos sõiduga 3.5 tundi ja see oli juba teine katse… Vaja oli kõigepealt minna veeosakonda, millel on 3 maja, esimesest saime natuke selgust, et mida ja mille eest maksame, siis kirjutasin 2 avaldust, mis tuli esitada teise majja, et saada teada, kuidas sai suvekuude eest, kui villa oli suletud, tulla makse + viivis ja registreerida väljavõtte avaldus. Siis läksime panka, et küsida, kuidas maksta, kui sula ei võeta. Oh, kus oli pabereid selles majas… igal pool – riiulitel, kappidel… tõeline kontor, mis tuletas nõuka aega meelde…

failidPank ütles, et võtke raha ATMst välja ja tooge meie kätte, teeme kviitungi. No sõitsime siis pool küla läbi ja leidsime sularaha väljavõtmise võimaluse. Raha pihus tagasi panka. Pangas oli server maas. Kuskil 40 minutit läks selleks, et makse tehtud saaks. Käisin tagaruumis töötajate WCs… võib liigitada vaatamisväärsuste alla… kardinatagune nägi 2x hullem välja kui pangasaal…

Tagasiteel veeosakonda tuli motikal vastu onu, kes meid teenindas. Peatasime kinni ja palusime tal otsa ümber pöörata, et meilt pangapaber ikka vastu võtta. See tuli nüüd siis registreerida kolmandas majas. Meil vedas, oli tõesti abivalmis töötaja, kes oli tegelikult teel koju lõunale… Läks veel umbes 20 minutit ja siis öeldi, et maksega on nüüd korras aga väljavõttele tulge tunni aja pärast järele… Nii kaugele?!? No ei. Kas on ehk võimalik saata see Whatsappi kaudu? Lahke teenindaja andis oma Whatsappi numbri ja saime tulema 🙂

Hea, et üks asi jälle kaelast ära… Õe viisa ümberregistreerimine, mida ikkagi ei jõutud õigeaegselt kinnitada, tekitas vaid 2 nädalat iga päev keskmiselt 5 tundi lisatööd… sõitmist, kohtumisi, kõnesid, pabereid, emaile jne, jne…

Õde sai üle piiri! Vot selle üle on siiralt hea meel. Asjaajamine, mis ajada tuli, seda ei kujutanud ette, kui olin nõus sellega, et õde pikemalt Indiasse jääb. 5 korda politsei külastust, paberite taga ajamist, FRRO kontor jne, jne. Kui ma reedel veel FRRO Goa kätte sain, siis öeldi mulle süüdimatult, et homme saadame paberid postiga Mumbaisse ja esmaspäeval saate vastuse. Esmaspäeval? Lend, VIIMANE võimalik teadaolevalt, millele Evel on pilet, on pühapäeva õhtul!?! No helistage homme hommikul kell 10.00. No siis kui helistasin, öeldi, et helistage natuke hiljem ja siis veel hiljem ja siis öeldi, et paberid läksid FRRO Mumbai osakonda ja nüüd helistage neile! Meie enam midagi teha ei saa. Ups, ma olen neile juba 2 päeva helistanud ja keegi ei vasta ühelgi numbril! Ma ei saa ju saata õde ebakorrektsete dokumentidega piiri peale lootuses, et ehk lastakse läbi ja kui mitte, siis jääb tema üksinda tundmatusse Delhi linna ja ülejäänud Eesti grupp lahkub.

Stressi kui palju… Pühapäeval sain lõpuks aru, et pean ikkagi saatkonna töötajatega Delhis ühendust saama ja sain. Õnneks olid nad kiired reageerima ja abivalmis ja saime ametliku kirja koos 10ne lisadokumendiga, mis siis Eve välja prinditult kaasa võttis… Pühapäeva õhtul panime õe takso peale ja öö magada ei saanud. Ei oska ju aimata, millal tuleb kõne, kas kõne ikka tuleb läbi jne, sest levi on meil siin nii kehva. Hommikul vaikus. Kell 9.40 pidi väljuma lennuk Delhist st just nüüd oli aktuaalne kehtiv viisa, kuid Evel oli küll aastane viisa, kuid 3 kuud, mis järjest tohib Indias viibida sellega, oli 11 päeva üle st ei ole viisat! Kuigi FRROsse esitasime meditsiiniliseks viisaks ümber vormistamise dokumendid tähtaegselt ja ise käisime politseil järgi, et nad tuleks Evet intervjueerima meie koju ja saadaks raporti FRROsse, et tegemist ei ole kriminaaliga jne… Ikkagi ei jõutud asju valmis. Nüüd siis läks ta piirile saatkonna palvekirja ja dokumendihunnikuga… igaks juhuks veel ratastoolis…

Nii, kell juba 9.50, kõnet ei ole, et midagi oleks lahti… Konsul saatis meili, kas kõik on korras ja Eve sai üle. Ei osanud veel vastata, kuid tundsin sügavat tänutunnet, et ta hoolis ja küsis.

Siis helistab Eesti aukonsul Indias (Mumbais), kes samuti sai koopia kirjast, mis saatkond saatis migratsiooniohvitserile jne. Kas saan kuidagi aidata veel? Kas helistan kuskile? Ei, tänan, ei ole vaja. Tänan, et helistate ja hoolite. Paistab, et inimene sai lennule, sest keegi ei ole helistanud… Lõpuks õhtul kella 5.aegu sain ühe reisija telefonilt Eve sõnumi, et nad on Dohas ja ootavad lendu Soome. Oehhhhh… alles nüüd sain rahu. Kõik korras, Eve elus, terve ja üle piiri ja saab abikaasa ja laste juurde…

Nii, et jah… siin on asjaajamine tõesti meeletult aega võttev või maksab parajalt palju. On hulk inimesi, kellel on nn vahendajad. Tavapärane on maksta ja asjad tehakse ära…

Goa blogi sisukord