Pakin kokku Goa blogi ja hooaja tegemised

3. aprill kolmapäev, Agonda

Päevad mööduvad kiiresti ja palju juhtub. Palju uusi ja põnevaid teadmisi ja küpsenud arusaamine, et ma ei blogita enam. Kui on huvi minu üle 15ne aastase aktiivse suhtlus-, kogemis- ja õppimisajast osa saada, siis on seda võimalik teha minu raamatute abil, tellida lisaväärtusega töötuba või erakonsultatsioon, mis online maksab sümboolselt 35€ kuni 1 tund.

Käisin Rajastanis Jaipuris oma hobiga möllamas ja olin kaks nädalat eriti õnnelik. Valmisid paljud unikaalsed ehted, mida saad vaadata müügipäevadel ning FBs My Love Passion Karma ja idamaa rändkaupluse lehel. Jaipuris seal valmis ka üks minu Elurõõmu minikoolitus.

Elurõõmu minikoolitus

Ja käisin Gujaratis Vadodaras, linnakeses, millest olen kirjutanud raamatus: “Ühe India linnakese päevaraamat. Killukesi elust India peres.” Esmalt kaks päeva Mumbais, siis tunni ajane lend ja maandusin oma india laste ja lapselapse juures.

Mina ja minu India tütretütar, märts 2024 Gujarat Vadodara

Minu India tütreke oma tütrega. märts 2024 Gujarat Vadodara

Minu India pojake oma naisega, märts 2024 Gujarat Vadodara

Olen siin viie kuuga imelise terrassiaia loonud ja kui kõik plaanipäraselt läheb, siis saab ka meie rendimaja nüüd endale ilusa aia… betooni ja paari kribala lille asemel… Tänaseks tellisin aiakujundaja, kes toob mulla, kivid ja teeb selle töö ära, mis siin vaja on teha. Lisaks lubas ta, et aitab mul aeda ära istutada ka kõik mu ligi 100 lille, mis olen endale viie kuu jooksul siin kogunud ja kasvatanud. Äge. Maksma läheb see töö natuke üle 200 euro. Küsin, kas omanik ja iga-aastaselt siin hooajal elavad rootslastest ja kasahhidest naabrid on samuti nõus rahaliselt panustama, et meil siin ilus aed saaks olema. Pole vahet, kas tulen tagasi või ei. Tunnen, et soovin seda aega luua ja midagi loodusele panustada. Peaks veel mõne viljapuu istiku leidma… Loodan, et pererahval on sellest ilusast aiast rõõmu ja nad oskavad seda ka hooldada 🙂 Joonistasin neile nende pere pildi, et mul oleks selge pilt, mis on kellegi nimi ja millal on kellegi sünnipäev. Jätsin endale foto ja lamineerisin pildi neile mälestuseks.

Tõin Eestist kaasa saialille seemned ja pean tunnistama, et igal oma keskkond nii lilledel kui inimestel… Need lillekesed hakkasid hädiselt õitsema peale suurt poputamist 4 kuuga… Eestis oleks need ammu kaunilt ja rikkalikult õitsenud… siin ei tasu ikka kasvatada taimi, mis selle kliima jaoks ei ole loodud… Fotol on vaid kaks lillekest pudelipotis, kuid mul on neid neli potti veel… kuid jah, mis kasu sellest on, kui nad sellised kribalad on…

Minu lemmiklilled siin oma nn lauaroosid e portulakid.

Sain teada hea kolleeg Toivo Niibergi artiklist, et aedportulakk, ümaramate lehtedega ja väikeste kollaste õitega on iidne salatitaim. Minu arust on mul ka see sort terrassiaias olemas. Olen juba mitu oksa ära söönud ja elus… Toivo kinnitas, et kui on väikesed kollased õied, siis jah, see on söödav 🙂

Shigmo festival on läbi. Ligi kuu aega lärmi siin ja seal 🙂 Karneval, mis Chaudis toimus oli kindlasti tore, kuid me põgenesime kohe, kui olime hambaarsti juurest vabad, et mitte selle lärmi sisse jääda… Olen piisavalt siin käinud pulmades ja templites ja näinud festivale ja karnevale… isu otsas 🙂 Tunnustusega ütlen, et see, kuidas need kõik ägedad festivali dekoratsioonid on tehtud, on ikka suurepärase kunsti etteaste! Indias on väga andekaid käsitöölisi ja kunstnikke! Siin üks kiire klõps karnevalil vaid ühe auto järgi veetavast atraktsioonist. Neid oli väga palju…

Shigmo festival in Chaudi

Hommikused äratuskellad

Täna ei olnud äratuskellaks Shigmo festivali trummimehed, huilgavad linnud või lind Theodor ega ka sarvlind, kes oma suure vägeva nokaga vahepeal hommikuti köögiaknale tagus. Suure müdinaga lendasid üle tsement- ja plekk-katuse ahvid, kes maandusid kookospalmi lehtedel neid mööda edasi ronides, et siis jälle kuskile maja katusele või uuele palmile lennelda… Täna ei istunud nad naabri katusel chikusid ega banaane sööma vaid olid vist kuskil kaugemal jahti pidamas.

Töötasin eile online Kalamaja Päevade projektiga pea kella poole neljani öösel ja hommikul oleks nii väga rahulikult magada soovinud, kuid ei… haarasin telefoni ja läksin välja, sest müdin pea kohal oli lihtsalt nii vali ja lakkamatu. Pilti täna ei teinud. Siin on väike video meie ahvikarja emastest poegadega, mille mõne päeva eest filmisin:

Katrin Aedma, March 2024, Agonda, South-Goa

Goa kilpkonnarannad

7 veebruar 2024, kolmapäev Agondas

Tere! Täna räägin Sulle natukene Goa kilpkonnadest, eelkõige merekilpkonnadest Olive Ridley Turtles. Olen neist ka ennem rääkinud ja lisaks FB grupis Goa uudised, on album 2020, kus on fotod Morjimi pesitsuspaigast. Sedapuhku on siis vaatluse alla Agonda ranna keskel, kirikuaia taga olev pesitsusala. Peaksin üks päev käima Galgibaga rannas, mis on pesitsuspaigana tuntuim Goa rand.

Meduusid Goa meres ja esmaabi

29. jaanuar 2024, esmaspäev

Tänaseks on mõned päevad juba möödas sellest päevast, kui käisime ujumas ja vesi mõjus nii nagu oleks see elektrit täis. Kirjutasin sellest blogisse ja uurisin siit ja sealt, kuid kahjuks ei ole siiani vastust saanud. Küll aga tekkis mõte, tegelikult reaalne vajadus selgitada, mis teha siis, kui juhtub, et meduus just Sinust meres mööda ujub ja tema kombits Sind puudutab, mille tulemuseks on põletus.

Lendrebased ja lendkoerad Goas

13.jaanuar 2024, laupäev

Homme on hambaarst ja läheb mölluks… Raviplaan on oi, oi, kui pikk ja see kirjutati peale seda, kui valuga Agondas arsti juures käisin, siis panoraam Margaos ja professori ja teise arstiga konsultatsioon Palolemis…

Eile õhtul lausa nutsin peavalust, mida äkki aktiveerunud hambapõletik tekitas. Kusjuures olen lapsest saati ülihoolas suuhügieenis ja aktiivne hambaarsti juures kontrollis käija. Aga noh, see kõik on ju homme… ja täna ma sellele enam ei mõtle… tuleks see homme juba rutem…

Täna aga soovin Sinuga jagada oma vaimustust selliste elukate kohta, keda ma oma elus kohtasin alles pea viiekümneselt.

Ülbed pullid, vene jõulud, kivikemmergud metsas jms

8 jaanuar 2024, esmaspäev

Eile olime kutsutud venelaste jõule tähistama ja hea meelega läksime, sest vahel harva on siin Goas, kodust kaugel, tore sotsialiseeruda. Küpsetasin kaasa Põhja-Norrast pärit maailma parima koogi, mille valmistamine oli ikka täielik peavalu, sest munad ei läinud vahtu, tainas plaadil ootas besee osa liiga kaua ja ei kerkinud seetõttu enam ahjus nii nagu vaja jne, jne… Kuid lõpuks sai kook valmis ja väga maitsev tuli kõigest hoolimata! Kõik, kes sõid, kiitsid taevani!

Kalajaht Agondas, konkanikeelsed kalanimetused

18.12.2023, esmaspäev

Kuna õhtusöök peaks alati valgurohke ja süsivesikuvaene olema, siis ei jää muud üle, kui vaja kalal käia

Agondas, Parvemis, kus me elame, on kolm võimalikku kalal käimise kohta. Esimene on suure püha viigipuu all, milleni on meie kodust umbes 400 meetrit suht sõnnikuvaba teed. Seal asuvad ka meie kaks nn supermarketit ehk siis sellised poekesed, kus on nii mõndagi jaga enamasti mitte seda, mida mina soovin… ja siis on seal ka bussi peatus. See ei ole mitte mingil moel märgitud. Info bussipeatuse asukoha kohta käib tihti suust-suhu, kuigi on ka neid kohti, kus on isegi bussioote paviljon. No meil nii hästi siin läinud ei ole.

Hommikused “äratuskellad” Goas

11.12.2023, esmaspäev

Kõik kuulevad hommikul hääli olenemata sellest, kus nad elavad või peatuvad. Meid võib äratada päris äratuskell, naabrite kolistamine, partner, lapsed, ruumist või õuest kostuvad hääled – haukuvad koerad, tänavamüra, linnulaul jne…

Olen nüüd kuu aega Lõuna-Goas elanud ja siin on peamisteks äratuskelladeks Theodor – lind, keda veel näinud ei ole, kuid kes karjub kõva häälega, vahel ka nokaga aknale koputades: “Theodor, Theodor, Theodor… “, siis kohalik ahvijõuk (hallid langurid), kes laamendavad kimades üle plekk-katuse ja siis häälekad oravad. Täpsemalt öeldes pisikesed pühad palmoravad, kes ohtu märgates hakkavad valjuhäälselt säutsuma sabalöökidega häälele hoogu lisades. Kunagi filmisin üht sellist Keralas.

Ammune video, mille tegin Keralas…

Pesupäev ja külauudised reisihuvilistele

2. september 2020, kolmapäev

Täna on päeva läbi olnud väga soe. Lausa jube. Ilmateade ennustab äikest, no päev õhtas (kell 18.05) ja on olnud vaid päikest… Eile oli +28, mis tundub kui +35 ja täna oli kraad enam.

Käisin hommikul kiirkõndi tegemas. 30 min kiirkõndi päevas vähendab teadlaste sõnul Alzheimeri võimalust ja muidu igati kasulik…

Mind häirisid püssipaukude moodi paugud, millele reageerisid oma huigetega paabulinnud… Ma ei tea, kes ja keda metsas jahtis… Kuidagi vastikult mõjusid need paugud… Sõber, kes jahil käib, rääkis, et Indias on palju leoparde ja neile maitsevad väga ahvid. Ahvi jahtimise üks kaval võte on aga eriti huvitav. Nimelt täiskuu ajal, kui kuu valgustab metsa on paljud kiskjad rõõmsad, sest see aitab neil jahtida. Leopard näeb, et ahv istub puu otsas ja all maapinnal on ahvi vari… Leopard läheneb ja hüppab varjule kallale. Seepeale pidi ahv, kellel muuseas on väga terav silmanägemine, ehmatusest puu otsast alla kukkuma ja leopard saab ta kätte… On ikka huvitav, kuidas see maailm toimib…

Kusjuures paavianid on vihased ahvid ja nende jahtimine on leopardile keeruline. Indias paaviane ei ole, kuid sellest hoolimata üks video, kus paavianid teevad leopardile kambaka… No küll on ilus kiisu…

Tavaliselt kõnnin kauem – ikka tund ja üle selle, kuid kuna plaan oli minna Lõuna-Goasse, siis tulin üsna kiiresti koju. Otsustasime siiski, et läheme reisima mõni teine päev ja tegutsesime kodus. Pesin pesu. Nüüd panen loputusprogrammi 2x tööle ja kasutan Arieli ainult pesu leotades, pärast mingit muud uut pesupulbrit. Allergiat enam ei ole täheldanud. Tore.

Ka täna väljas ringi käies vaatlesin seda, kus keegi pesu kuivatab. Enamusel ei ole statsionaarseid pesunööre. Oma aluspesu kuivatavad eriti naised endiselt kuskil salajases kohas nii, et keegi ei näeks. Tegin mõned klõpsud

Äge, eks. Suvel kuivatatakse pesu tihti muru peal. Päikese käes kuivad pesu hästi.

Eile tegin eestikeelse video neile, kes soovivad oma igapäeva rutiinide juurde lisada 7 minutit kasulikke harjutusi. Mul on need täna tehtud ja ka isa harjutused sangpommi ja hantlitega on tehtud. Eile ostsime viinapoest 2 pudelit vett ja pudeli viina. Naersin, et kes usuks, kui ütleks, et viin läheb ravimi tegemiseks ja veepudelid täidan liivaga ja kasutan hantlitena 🙂 Viina kallasin tumedasse pudelisse ja lisasin 300ml kohta 3 punase tšilli kauna. Nädala pärast võin sellega juba 2 tundi enne juuste pesemist peanahka hõõruda. Pidavat juuste hallinemise vastu olema jne. Siin video. Selle all selgituses on olemas ka info, milline harjutus ja milleks hea on. Teha saab igal ajal ja igas asendis ja omas tempos.

Eile oli romantikaõhtu ja sõitsime pimedas Sinquerimi randa, ülesse kindluse juurde.

Vaatasime ühel pool all tugevaid kaldale veerevaid pahisevaid Araabia mere laineid ja teisel pool ülal läbi pilvede imeliselt kumavad ümarat kuud… ja sõime jäätist… Nägime tee peal, et päris mitu restorani juba töötab. Eilsest avati Goa siseturistidele ja lennujaamas ei tehta enam testi ja ei saadeta sissetulijaid ka kohustuslikku karantiini.

Tänane külauudis oli, et Goa peaminister Pramod Sawanti koroona test oli positiivne ja ta on koduisolatsioonis töötades kodukontorist… Lisaks Calangute jalgpalliväljaku piirkonnas on 4 positiivset… Nii palju positiivseid on ümberringi! Twitter on väga populaarne siin, kus kõik säutsivad sh valitsuse liikmed. Seal säutsus ka Goa peaminister.

Tänaseks aitab… Nikerdan edasi ehtevideoid. Viimane, mis mulle endale eriti meeldib, on siin:

Klient saatis oma sõrmusega fotod täna ja teen ka tema sõrmuse sünnist video. Kõikide nende klippide kogumine ja tööprotsessi jäädvustamine on tohutu ajakulukas, kuid see on see, mida mulle meeldib kliendile ekstra pakkuda – võimalust saada teada, kus ja kuidas tema ehe sünnib 🙂

Aa ja kui Sulle võiks huvi pakkuda lugeda lisa India elust-olust siis, ühe Eesti teadlase Ülo Valk uurimus artiklina Tamil Nadu kohta on siin: Tamil Nadu.

See on üks nats hirmutav India osariik ja teised viskavad nalja, et kui seal ilusat inimest kohad, siis võid olla kindel, et tegemist on turistiga… Väga tumeda nahavärviga inimesed elavad seal.

Lobisemiseni!

Katrin

Goa blogi sisukord

 

Kohalikud kassid ja Jackpot

1. september 2020, teisipäev

Head Tarkusepäeva!

Mis seal salata, on ikka väga rõõmustav, et ei pea ise kooli minema ja ei pea ka ühtegi last kooli saatma… Küpsetasin 2 karaskit… kõrvitsakeeksi ja karaski vahepealset asja… Päris maitsvad said. Loodame, et kõik teised söövad ruttu ära, sest ma kasutasin päris valget suhkrut, mida ma tavaliselt ei tarbi… Ja ei soovi tarbima hakata ka 🙂

Täna on kasside päev. Siin Goas on kasse inimestel päris palju. Hulkuvaid kasse eriti ei ole, sest nende arvukust piiravad hulkuvad koerad… see-eest on kodukasse. Need, kes tänaval, peesitavad enamasti kuskil kõrgemal, näiteks motika istme peal, mis on päike poolt kuumaks köetud. Olen palju fotosid teinud, kuid hetkel ei tea, kus need kõik on…. Peaks võtma ette kõnnituuri, mille eesmärk on ainult kasse pildistada 🙂

Meie naabril on valge pime ja kurt kass. Kurt on ta kindlasti, sest kui ta ise kuuleks, kui kole hääl tal on, siis ta nii palju ja nii kõvasti ei karjuks…

Meie õue peal elab aga must kass Gala Billy Boy. Tore kass. Vahel lasen teda tuppa mõnulema, kuid tundub, et keegi teine on teda aktiivselt söötma hakanud ja ega ta enam nii väga ei viitsi meie mõistes neljandale ja India mõistes kolmandale korrusele ronida. Saime naabrinaisega kahasse kassile ussirohu sisse söödetud. Ta karv hakkas laiguti maha tulema, oli loid ja ajas vahtu suust välja. Keel on tal nagunii enamuse aja suust väljas… Kuid jah, tundus, et loomakest piinavad ussid. 2 päeva peale ussirohtu oli kass reibas ja rõõmus! Tore!

Sellest ma muidugi ei saa aru, et miks siin kasse söödetakse, kui igal pool on rotid… hiiri nagu ei olegi… ikka sellised suuremat sorti tegelased ja maod. Isegi minu kass, olles korterikass, pidas Hiiumaal suvitades korralikult jahti ja tõi trepi peale madusid ja hiiri… Kassi õige toit on toores värske liha. Koer on kõige sööja. Kuid jah, miks ise jahtida, kui inimesed toidu ette kannavad…

Oma kassi, kes Eestis on, ei ole ma ammu näinud… vaid 4 päeva pärast saab juba aasta… Õnneks võttis õetütar kassi suurima hea meelega enese juurde ja hellitab teda hoolega.

Tõime selle kassi kunagi kuskilt Võru kandi laadalt… Käisime seal Idamaa rändkauplusega müümas ja jalutasin ringi… Pilk jäi peale kassipoegadele. Tema oli ainus selline siiamlase moodi helesiniste silmadega… teised olid tavalised… Vist musta-valge kirjud. Kõigil neil olid silmad rähmas, ninad tatised ja kõik nad turtsusid…

Palusin perenaiselt luba, et kassipoeg kaasa võtta ja mehele näidata. Samal ajal, kui meie telgi juurde jõudsin, oli leti ees uudistamas loomakliinikus töötav püsiklient, kes ütles, et sellel kassikesel on kõrvalestad ja tema muidugi soovitaks osta ikka terve kass… Kuid eks süda ikka ütleb, mis õige teha…

Helistasin nooremale pojale, et kas kassi tahab. Muidugi tahab! Koer kodus on, kuid kass oleks ikka ägedam…

Viisin kassipoja perenaisele tagasi ja ütlesin, et tead, kui see kiisu veel laada lõpuks alles on, siis on see minu kiisu… Küsisin proua telefoni numbri ja aadressi… no mine tea…

Telefoni teel teda tabada ei õnnestunud, kuid aadressi järgi saime teada, et elab Võrus mu sõbranna kõrval tänavas… Sinna me järgmisel päeval peale laadapäeva läksime ja selle kassi sealt kaasa võtsime… Mis siis, et tatine, kidur ja põdur… Oli kuidagi oma…

Perenaine ütles, et see tema lemmik kassipoeg, et teised annaks ära, sellest lausa kahju loobuda… Lubasime ta terveks ravida ja tema eest hästi hoolitseda…

Teel Võrust Tallinna ronis kass autos siia ja sinna. Kui ta sülle võtsin, selgus, et tal on kõhu all song ja saba jõnksuga…

Temast kasvas meie armsa dalmaatsia koera Bingo abil arukas ja koeralik kass… Jah, just nimelt… koeralik kass 🙂

Nimeks sai ta Jack Pot. Super kiisu ja kõikide lemmik. Lobiseb küll palju, kui tähelepanu puudus, kuid iseloom hea ja naeran ikka, et näe, kuidas pisikesest värdjakesest kasvas imeline loom… Nagu inetu pardipoja muinasjutt 🙂

Mul oli meeletu hulk tema ja Bingo fotosid, kuid hetkel tegin neist, mis mul siin, Indias, kaasas, väikese video. Armas vaadata 🙂

Imelist päeva!

Katrin

Goa blogi sisukord

 

Calangute rand 08.08.2020

8. august 2020, laupäev

Ilus kuupäev 08.08.2020. Käisime Urvega Calangute rannas. Jalutasime mööda Calangute Beacroadi Baga ja Calangute ristmikult alla… Poed kinni… vaid 1 riidepood ja 1 alkoholipood olid lahti kogu selle tiheda kaubatänava peal, mõned inimesed istusid ühes pimedas restos, mullikas karjus kõva häälega tühjal tänaval lonkides… koerad, lehmad…

Randa jõudes võttis meid vastu tohutu koerte haukumine, sest meie ees käis nähtavasti “võõras” koer… Suur koer, suure kasvajaga ja väga rähmas silmadega… Ehk läks ta vette leevendust otsima… Rannas olid mõned inimesed, palju koeri ja vareseid.

Koerad hirmutasid tüdruku minema….
Pildistasime Lobo restorani ees ägedaid dekoratsioone – suuri merihobusid ja teokarpe… Indias osatakse kunsti teha ja eriti oskuslikud on nad suurte kujude tegemisel… Vaata ja imesta…. Super! Trepile kahe merihobu vahele tuli istuma tüdruk ja hakkas wrappi sööma. Alguses piiras teda vareseparv, siis jooksid kohale koerad ja piirasid ta ümber. Kui ta selle avastas tõusis püsti ja tuli treppidelt liivale, koerad järgi ja kõik vaatasid kätt, milles ta hoidis kilekotti wrapiga…

Tüdruk oli nii hirmul, et viskas wrapi eemale ja koerad jooksid selle juurde.

Karja juht võttis ohjad enda kätte ja hakkas kilekoti sisu uurima. No vot seda oleks pidanud ma filmima… koer harutas ettevaatlikult kilekoti lahti ja vaatles seda wrappi ikka päris pikalt, kuid ei puudutanud… Kogu see protseduur toimus esihammastega ja ettevaatlikult nagu oleks tegemist mürgiga… Näljane rannakoer ja ei kugistagi sööki koos kilekotiga alla? Ei, ei kugista. Rääkisime Urvega sellest, et praegu on kohalikud koerad nii näljas, et söövad isegi Pedigreed või mis iganes need pressitud junnid on, mida osad inimesed oma koertele annavad…. Ma olen elu aeg oma koeri toitnud toidujääkide ja päris toiduga ja loomad on mul alati olnud väga terved… Siin armastavad koerad chapatisid, riisi ja vürtsikaid kastmeid ja on õnnelikud, kui vahel ka liha või konti sekka saavad…

Nii aga see koer ei tahtnud üldse seda wrapi… Lõpuks võttis ta wrapi ühest otsast hammastega kinni ja lasi sellel lahti kukkuda… ikka ei leidnud ta, et see on söödav… Ta raputas seda natuke, pillas maha ja siis… tõstis jalga ehk siis pissis selle peale ja läks eemale… Ka teine koer, kes kogu sellest karjast oli kogu tegevust jälginud, läks korra wrapile natuke ligemale ja pööras kõrvale… Mõtlesin, et küll on õnnelik neiu, et ta selle söödamatu “söögi” koertele viskas ja seda ära ei söönud… Tegin järelduse, et see wrap oli crap… ehk siis jama…

Kõik, mis juhtub, juhtub meie hüvanguks… See tüdruk oli kindlasti õnnetu, et see wrap tal söömata jäi, kuid meie Urvega olime tunnistajateks, et see oli tema õnn… sest kui juba näljased rannakoerad ei söö seda, siis järelikult on see veel enam mürgine selle tüdruku keha jaoks…

Rand oli räpane. Torm on toonud suurel hulgal pastikut randa. Meri vahutas ja möllas ja kohises. Rannal liikusid vaid mõned inimesed, kuid ilm oli imeline… vaid paar piiska vihma…

Kõndisin koju mööda randa. Pildistasin, mis silmale meeldis ja lihtsalt kõndisin kodu poole… See kellegi luuga ja meritähega on minu seekordne lemmikfoto

Liiv on sõmer ja kuldne… Nii mõnus puhas ja värske õhk… Oleks soovinud sinna magama heita, kuid kahjuks ei ole see turvaline…

Väike vahejuhtum oli koertega, kes kõik tulid rõõmsalt säravate silmade ja paremale-vasemale hoogsalt liikuva sabaga joostes minu poole ja siis pettumusest, et ma ei olegi see valgenahaline, kes söögiga tuleb, hakkasid mu peale haukuma ja olid väga agressiivsed. Nendega tuleb ettevaatlik olla, sest nad ei ole nii nunnud, kui paistavad. Kui Sa ikka ei too ja ei anna neile seda, mida nad tahavad, siis võivad ka kallale tulla… Nad on alati valvel…

Leidsin suure tühja puhta korgiga plastikpudeli ja võtsin merevett koju kaasa… See protseduur, et vesi pudelisse saada, oli suhteliselt komplitseeritud… lained on suured ja rannaliiv väga vajuv… Kleit sai aluspüksteni märjaks, kuid vee sain kätte ja ise sain ikka kaldale…

Rannas käib praegu 1-2 rannavalve poissi, kes liiguvad edasi-tagasi ja ei istu ühes kohas. Paistab, et nad on varesed dresseerinud, et need olukorral silma peal hoiaks…

Osades kohtades on ehitatud mereranna kaitseks barrikaadid suurtest liivakottidest, mis raudvarraste ja köitega kinnitatud. Küllap just sealt on kombeks merel liiv ära uhtuda…

Kodus avastasin, et rinnaesine punane… päike, mis ei tundunud üldse soe, pani ikka oma märgi mulle külge 🙂 Ma olen hetkel nii valge, et naeran, et viimati olin ma vist nii valge sündides… No tõesti… Tavaliselt korjan päikese külge talvel lõunas, suvel Eestis, Norras jm… kuid sel aastal olen ju suvel Indias ja soe vihm on meie põhiline kaaslane siin hetkel.

Vot selline vahva rannakäik 🙂

Päris kodu juures jäi pilk taas peale sellele, kuidas siin puid maha võetakse ja kärbitakse… Võib ju jääda mulje, et ma teen järeldusi 1-2 juhtumi põhjal, mida näinud olen. Ei! Ma olen selliseid asju näinud korduvalt ja korduvalt ja jälle… No ei saa mina aru, mis toimub. Küsin kohalikelt kommentaari ja jagan teiega ka. Seal ju ometi peab olema loogiline põhjendus… selle puu ja aia omaniku naabrit tean juba ca 10 aastat. Vot temalt küsingi, mis värk on. Kõik, mis kukkuvate okste ja pakkude all, ka see saab lammutatud. Sedakorda siis jäi taas aed ette… hea, et mitte mõni inimene või koer või mõni auto või motikas…
Töö kiire ja korralik!
Mulle on jäänud mulje, et mingi amatöör ja kaskadöör on sae ostnud…

Öö läbi sadas padukat ja hommikul ka. Hetkel +25, eile oli +29. Mõnusalt jahe. Hommikuks tegin pannkooke 🙂 Ja nüüd hakkan karaskit tegema. Iga päev ei taha india toitu…

Nautigem pühapäeva!

Goa blogi sisukord