Täna on küünlapäev. Lugesin, et täna teevad mehed tööd, naised aga lähevad kõrtsu tantsima ja punast jooki jooma, milleks kunagi oli miski viina segu, kuid tänapäeval asendame selle loovalt veiniga. Saatsin juba Pantsusmaalt pärit Marckile küsimuse, kuna tema siin aastakümneid elanud, et millises restos soovitab tema head liharooga ja veini nautida. Saadan veel Kasahhi Evale ka sama küsimuse ja Kristjanile.
Kirju-mirju ja lärmakas India tänav või turg viib nii mõnegi turisti segadusse ja me ei pane tähelegi, kui petta saame. Varastamine on hinduismis taunitav, petta võib küll…
No ja tehakse ikka mõlemat. Seekordsel Mapusa turu reisil toppis pikanäpunaine oma käe Tiia kotti, selgitasin, mis on see nö safran, mida turul müüakse ja Inge pani tähele, et solvunud müüja ei parandanud tekki ära…
Ära osta Mapusa turult safranit!
Safran kallis, lõhnab ja kui niiskete näppude vahel seda pressida või keelele panna, siis annab õige safran nii maitset kui kollase värvi. Muuseas, ehk on huvitav teada, et tagetese lille peetakse vaese inimese safraniks.
Selles kandilises karbis ei ole safran. Seda müüakse 200 ruupiaga. Teises väikeses topsis, mis maksab 500, on safran, mis tuuakse taskust välja nö teadjatele… Kuid ka sellega tasub olla ettevaatlik. Kašmiiris kasvatatakse safrani krookuseid ja seal kasutatakse safranit palju.
Solvunud müüa kättemakuskatse
Ingele meeldis käsitööna valmistaud kena tekk. Jah, see oli imeline. Ivo pani tähele, et seal on lahtiseid kohti, mis vajavad parandamist. Hind oli selleks ajaks juba kokku lepitud ja palju vähem kui naine seda algselt küsis. Ja siis need kohad, mis parandamist vajasid… Ok, naine otsis niiti, leidis ja parandas ühe koha ära, pani kiirelt teki kokku.
Palusime veel kord teki lahti lappida. Ikkagi on üks koht, mida parandada. Inga ütles, madalama hinna ja see solvas müüjat. Ta hakkas niiti nõela taha ajama, meie ajasime samal asjal teise müüjaga juttu, kes proovis malasid vägisi maha müüa… Ainult Sulle India Barbi, ainult selle pärast saad nuu head hinda, et Sa Katrini sõber oled, täna oled esimene klient, anna mulle head õnne, osta… ära kellelegi ütle, et Sa nii hea hinna said jne, jne…
Ja siin peavad tõesti silmad olema selja taga. Nimelt kasutas naine võimalust ja pakkis jälle teki kokku ja kotti, tehes näo, et see on nüüd parandatud. Inga ütles, et tema küll ei näinud, et ta õmmelnud oleks… ja nii oligi. Uuesti tekki üle vaadates selgus, et töö tegemata…
Üks reegel – enne kui oma hinna ütled või kui hinnas kokku lepid, vaata kaup üle. Kokkulepe on kokkulepe. Enne seda võid kaubelda palju süda lustib ja kauplemine on selline mõnus mäng, kui oskad seda nautida, ilma vihata, ilma nõudmisteta. Ja loomulikult, kui avastad, et kaup ei ole terve jne, siis pead ostust loobuma või siis hinna alla kauplema.
Infoks ka, et enamasti on bašmiina ja siidisallid kahjuks muust materjalist. Seega ei tasu uskuda, et saad selle õige asja 100, 200 ruupia eest.
Indias on ütlus: Pay nothing, get nothing ehk maksa ei midagi, saad ei midagi… Seda tasub meeles hoida 🙂
Mapusa turg on seda väärt, et sinna minna. Lõuna Goas asuvad inimesed käivad Margao kohalikul turul. Meie siin, Põhja Goas aga käime siis Mapusa turul. Mapusa häälda Mapsa. Turule saab sõita millega iganes, kuid õige tunde saab kätte ikka kohaliku liinibussi teenust kasutades. Kasulik on minna varema ja mitte lõuna peale jääda.
Lõunal on mõned turupoed ja paljud Mapusa tänavapoed kinni. Lõuna kestab umbes 13.00 – 16.00. Osad inimesed söövad oma müügikohal pöörates end ümber nii, et ostja jääb nende selja taha. Segada ei ole ilus, kui inimene sööb, sest söök ja söömine on siin pühad. Loomulikult, söök on ju korraliku une kõrval, üks peamised keha energiaallikaid 🙂
Proua Banaan. Goa, Mapusa, jaanuar 2023. Foto. Katrin Aedma
Bussis juhtus esimene vahejuhtum…. rätiga kaetud näo ja peaga ja suurte päikeseprillidega india naine pistis oma käe Tiina kotti. Sellest kirjutan siin: Pikanäpunaine.
Kui juba Mapusasse tulla, tasub käia ka suures apteegis, kus esimesel korrusel tavaravimid, teisel aga kenasti koos homoöpaatia, veterinaaria ja ajurveeda.
Sain täna inspiratsiooni kirjutada natuke sellest, kuidas õmmeldakse pükse, mis käivad tavapärase Salwar Kameez (loe salvaar kamis) komplektis. Nimelt on eestlased tihti küsinud, et nad tahavad sellist india naise riietust ja paljud on ka selle materjali endale ostnud ja ei oska lõpuks sellega suurt midagi teha 🙂
Neid õmblemise soovitusi ei olegi netist nii kerge leida, sest disainisaladusi hoitakse siin Indias üsna hästi. Kuigi indialastele meeldib show-off, ehk siis enese demonstreerimine, seda eriti nüüd, kus ühiskond on osaliselt vabamaks muutunud, ja netis võib leida miljoneid videoid, siis on siiski teemasid, mida väga ei leia.
Kunagi otsisin, kuidas õmmelda valmis sari e ready-made sari ja ei leidnud. Nüüd kindlasti on neid soovitusi ka online. Mina lihtsalt ostsin ühe näidise ja lasin selle järgi teised ka valmis õmmelda.
Paljud turistid eksivad sellega, et arvavad, nagu oleks sari juba valmis riietus. Ei, sari küsides saad üldjuhul 5-7 meetrise kanga, mille ühes otsas on pallu ehk siis see teises mustris osa, mis üle õla heidetakse või millega pead kaetakse ja teises otsas on ca 50cm tükk teises mustris kangast, millest õmmeldakse sari pluusike 🙂 Ka valmis sarid on müügil ja neid tuleb siis ka nii küsida, et ready made sari 🙂
“Kole” lugu on see, et kui Airiga arutasin, et mida veel võiks Salwar Kameezi kohta kirjutada läks ta nii hoogu saridest rääkimisel, et mul ei jäänud muud üle, kui üks väga tagasihoidlik postitus siiski ka saridest teha ja selle leiad siit: Maailma kõige seksikam rõivas – sari.
Kui nüüd tagasi minna kostüümi juurde, siis üldjuhul ostad 3-osalise riide, kui Sa ei taha osta juba valmis toodet.
Nüüd on siis turg lahti olnud juba vast 3 korda ja päris palju rahvast. Olen kindel, et turg kasvab veelgi, sest suurel platsil, mis monssooni ajal on alati vee all, on ruumi veel küllaga, et igasuguseid atraktsioone püstitada.
Turule jalutades märkasin tee ääres havisaba, mis õitses nii ilusa pika õiega, et pidin seda kohe pildistama 🙂
Ilus, eks?
Ööturul käik on vahva käsitöönäituse külastus 🙂 Mul ei lähe see kunagi väga kiiresti, sest ikka ja jälle hõikab mõni müüja, kes mind juba aastaid teab, hello, nii hea meel Sind näha ja siis räägime ikka natuke juttu, vahel rõõmustan neid mõne ostuga ja soovin head müügiõnne.
Mida siin siis leida võib? Seekord oli minu turulemmikuks, pigem lemmikkaubaks vaibad, mis on lihtsalt nii ägedad ja ilusad… ja rasked… Olen neid ammu imetlenud. Minu mäletamist mööda hakati just selliseid müüma siin koroona ajal väikestel turgudel, kus me käisime. On ikka ägedad… nende Eesti koju saatmine postiga saab olema kulukas, vast hetkel kuskil 100-150 eur. Ja lisaks saatmiskulule on ka makse maksta vaja…
Kõik voodikatted, olgugi, et nad enamasti pesemisel värvi annavad ja nende hooldamisel peab teadlik olema, on alati mu lemmikud. No kus on ikka kunst. Üks selline kate muudab kogu korteri imeliseks…. loomulikult vaid siis, kui see stiiliga sobib…
No kas pole kaunis? Milline kunst! Seoses oma magistritööga, mis puudutab loovisikute e-portfooliot, lugesin just, et arengumaadel on looming nii kõrgel tasemel, sest neil ei ole telekaid, arvuteid, internetti nii palju kui meil ja need piirkonnad, kus seda kõike tehnikat on vähem, seal teevad inimesed veel käsitööd ja millist veel! Ja just läbi loomemajanduse on võimalik nende maade elutaset tõsta.
Turul püüdis mu kinni ühe käega nukumeister ja tutvustas seekord ka oma naist. Oh, kui ilus see kõik on, mida ta müüb. Üks elevant on mul juba Eestis ema juures, ja neid nukke on ka omajagu… Nii, et osta ma midagi ei soovinud, kuid ikka on tore vaadata, rääkida, kiita ja siis head müügiõnne soovides edasi kõndida.
Oh ja siis need kiiged ja kotid 🙂 No loomulikult sai müüja mul sabast kinni ja küsis, noh, et kas on mul ilus pood sii. Muidugi on! Tal on ka Baga tee ja Calangutes Mira hotelli vastas pood – iga aastaga aina uhkem. Poiss kinkis mulle väikese kotikese, mida ma juba paar nädalat igatsen 🙂 Olen tänulik ja rõõmus 🙂 Maksta ei lubanud 🙂
Oh, kuidas ma oma kiike igatsen… see on pakitud, ma isegi tean, kus see on… terve tuba on täis kotte, maast laeni ja seal kottide hulgas on üks, kus on minu kiigete, mida ma kaasa ei saanud võtta, kui peale koroonat Indiast koju tagasi kolisin…
Eks ma saan ju uue ka osta, aga see on tõesti raske ja kus on praegu mu kodu? Just seal, kus on mu hing ja mu hing eksleb ringi siin ja seal… seega, mida vähem on mul nodi ja mida enam ma olen valmis sellest loobuma, seda lihtsam on mul elada…
Selle aasta trend on Goas meeletus valikus erinevaid unenäopüüdjaid. Neid on ikka igal pool ja ei saa salat, ägedad on need minu arust 🙂
Vürtsidest ei saa üle ega ümber. Vürtsimees jooksis rõõmsalt minu juurde kohe, kui mind märkas. Kiitsin, et tal on super väljapanek ja ausalt öeldes unustasin isegi ära, et mõnd vürtsi võiks osta 🙂 Mul köögis 3 peamist asja olemas hetkel – must pipar, must sool, kivisool ja kurkum 🙂 Nelja päeva pärast kolin järgmisesse talvekorterisse, seega pole mõtet lisa tekitada 🙂
Palmilehe Babuga jagus juttu kauemaks. Kunagi, kui mulle räägiti, et kuskil siin Chennai kandis on tempel, kus on hoiul kõikide inimeste elufailid ja need on kirjutatud palmilehtedele, siis ei olnud mul õrna aimu ka, et kuidas need palmilehed välja näevad või kuidas neile üldse kirjutada saab.
Siis ühel päeval leidsin rannast sellised kuivanud peene pruuni kauni käsikirjaga nagu õhukesed puulaastud. See oli Keralas. Läksin nendega hotelli ja õhtul küsisin omanikult, et kuule, mis need on. Omanik selgitas, et neid ära koju küll too, need on surnud inimese horoskoobi lehed, mis koos tema tuhaga merre visatakse, kui elu siin maal on läbi… Ta ütles, peale nende lehtede uurimist, et õnneks, see on hea inimene olnud, pole hullu. Palusin tal need lehed ära visata. Aga jah, palun, pildil on siis palmilehtedest kunst ja Babu pakub neid Arpora ööturul ja veel enamat Arambolis, kui ma ei eksi. Igatahes uurin asja, sest see piirkond, kuskohast ta pärit on, on põnev… Ja Sida meditsiin on põnev… Ja palmilehe kunst on olnud tema pereäri juba läbi paljude põlvkondade… Lasen endale midagi palmilehele kirjutada… midagi, mida soovin meeles pidada… et elu oleks ilusam… näiteks… KÕIK LÄHEB MÖÖDA!
Leidsin endale ehtemüügi jaoks peegli. Onju ilus end ilusast peeglist vaadata? Mul on üks väga äge peegel, kuid selle vars läks katki… nüüd siis vaja uut. Ilusad, aga rasked. Vaja veel vaadata…
Keralas tehakse kuulsaid erilisi peegleid Aranmula Kannadi ehk Aranmula peegel. See on tina ja vase sulamiga käsitsi valmistatud esimene pinnapeegel, mis on valmistatud Aranmulas, Pathanamthitta väikelinnas, tänapäeva Keralas, Indias ja see kuulub Kerala naise abielutraditsiooni hulka… See onu ütles, et tema sellest peeglist ei tea midagi, mis on ka loogiline, India on väga suur ja kui nad siin teavad, mis on jooga või asana, siis juba see on suur asi 🙂
Arpora ööturul on kõike külluses. Isegi kala SPA on eriti uhkel kujul esindatud.
Kaasa ei tohi söödavat ja joodavat turule võtta. Sees on kõik olemas. Ka vesi. Sissepääsu juures kontrollitakse suuremate kottide sisu. Piletit Arpora ööturul ei ole.
Mis see on? Keema, chiken keema (loe kiima).
Ma teadsin kohe, mida oodata – kana hakkliha maitseainetega küpsetatult. Ma nii oleks tahtnud sinna lisada rohelisi herneid… Ise teen siis lisan… Võtsin kausikese seda 100 ruupia eest (umbes 1 euro 20 senti) ja parathast loobusin. See ei ole kerge siin Indias loobuda saiailistest, sest India köögis tehakse väga palju erinevaid põnevaid toite just jahust ja veest. Kuna aga toit oli isegi veel vürtsikam kui oodata oskasin, siis tirisin laua ääres kotis välja salakauba – poee e Goa traditsioonilise saia, millega valvur lubas mul sisse tulla saades aru, et olin need breadvalla e leivamehe käest tänavalt hommikusöögiks ostnud. Valvur teab, et neid müüakse vaid paar korda päeva ja ilmselgelt ei ostnud ma neid siin nosimiseks. Palus ainult mitte näidata, et mul need kotis on… no ei näidanudki, sõin, et suudaks kuidagi selle samas mõnusalt vürtsika toidu ära süüa.
Peale jõin ananssi mahla. Kui mahla ostan, siis alati mõtlen, mida ma ise viitsi koorida. Ananass on üks selline elukas 🙂 Kuigi tean üht eriti ägedat ananassi söömise viisi. Mudid nii kaua kui saad tõmmata ananassi seest koonuseid ja neid siis nosida. Aga mudima peab tervet ananassi päris kaua…
Minu kodust on sinna jalgsi 4.5 km ja samapalju tagasi. Asjaliselt ca tund sinna, 2t seal, 1 tagasi koju 🙂
Jah, samas see Arpora turg ei ole selline nagu oli endine Ingo turg või selline nagu on Anjuna komapäeva turg või Hilltop. Mis see erinevus siis on?
Arpora, Anjuna ja Hilltopi turg
Arpora turul ei müü oma kaupa tavapäraselt hipid ja valged, kelle käsitöö maksab ja ei ole siseturisti jaoks atraktiivne. Nemad on Anjunal, sest see on pikk päevane turg ja Hilltopis.
Anjuna turg on päeval ja algab päris vara hommikul. Mida varem lähed, seda jahedam on 🙂 Turl käigu võib venitada tervelepäevale, kuid tasub põgeneda enne kui asju hakatakse kokku panema ja müüjad hakkavad turult ära sõitma… oh seda tolmu! Turul saab süüa, juua, lihtsalt chillida ja ka ujumas käia, sest see on ranna ääres.
Olen mitu korda turule läinud üle mäe. Pean hoiatama, et seal ei ole konkreetset rada, pimedas ei tohi seal käia ja kui füüsiliselt heas vormis ei ole, siis parem ära katseta. Eriti kuumaga on see põnev reis üsna väsitav. Ajuna mäetripi kohta saad lugeda siit: Üle mäe Anjuna turule.
Hilltopp on selle poolest huvitav, et seal on palju esinejaid ja õhtu lõpuks, täpsemalt ööd jääb lõpetama psühhodeelne muusika. Mis see veel on? No vaata… seotud narkootikumidega… Aga mulle meeldib seda ka ilma stimulantideta nautida.
Psühhodeelne muusika, India
Kui Hilltopi turul ringi käid, siis näed, et ka puud on selliste neoonvärvidega kaunistatud… narkojoobes inimeste jaoks… pildid hakkavad liikuma…
Hilltopp on tasuline. Sissepääsu hind ei ole paju on muutuses. Kontrollis saad pitsati käele. Mina keeldun sellest alati öeldes, et mul on allergia 😉 Põnev vaatamine, palju põnevat käsitööd. Klassi nö kõrgem kui teistel turgudel ja perenaine, kes seal kamandab, ei lase sinna turule kõiki. Valib.
Nii, nüüd siis turul käidud ja tükiks ajaks isu täis 🙂 Koduteel pildistasin Sulle ühe krabi ka 🙂
Kui oled turistina Goas, siis on vähemalt 1 ööturu külastus küll üks põnev tegevus, sest sinna on kokku toodud kunsti igast kandist ja näed päris palju Indiat ühes kohas 🙂
Selleks korraks siis taas soovin Sulle ilusat elu ja toredaid tegemisi, võta aega olla endaga, elada oma elu, tegeleda oma tervisega, sest kõige olulisem oled siin maailmas Sina ise – kui Sina oled terve ja tugev, siis on Sul võimalik pakkuda teistele tuge ja siin maa peal oma missiooni täita 🙂
Vihma sajab. Eile oli imeline päev ja käisime Mapusas šoppamas. Ostsime mu tuttava Satoshi Mapusa turu kangapoest number 10 ilusa oranžika kardina pitsi, mis sobib imehästi ja sõpradele nende ehtemüügi laua peale sametlina… Nimelt koostööpartneri naine rääkis, kuidas ta kodutoimetuste kõrvalt 3x nädalas pidi olema valmis turul osalemiseks, ikka Arpora ööturg ja Anjuna ja Hilltop… ja ehete müügiks.
Tihti minnakse turule juba öösel ja tullakse öösel, kui asjad pakitud… Ja samal ajal tuli lapsele toidupakk kooli kaasa teha jne, jne… Ja et kogu aeg on vaja pesta laualinu, mille peal nad müüvad… Ta kurtis, et see kõik on väga väsitav ja kurnav. Rääkisin talle, et ostsin Norrast super head sametist laualinad, mida kerge hooldada. Neist oleks neile kasu.
No ja nüüd ostsin neile Mapusast kingituseks kaks meetrit topeltlaia sametit. Pesin selle ära, et pakkimiskortsud välja saada ja triikisin ja täna on võimalus see üle anda, sest eile helistas koostööpartner ja kutsus lõunale. Vau! Nende juurde sööma läheme me iga kell 🙂 Nii head toidud ja hea seltskond ja õpin igasuguseid uusi kokandusnippe ja taimetarkusi. Perenaisele meeldib aias toimetada. Seekordne kõhunauding on siis siin. Rajastani roog Kadhi dal ja Dal bati.
Kadhi dal võiks olla huvitav neile, kellele meeldib kikerherne jahu. Sellest saab riisi kõrvale maitsva kastme teha. Minu jaoks oli see nats liiga hapukas, kuid seda seoses sellega, et Rajastanis on kombeks pea igat toitu süüa sidrunimahlaga… Kikerherne kastme tegemise õpetus on siin:
Aga dal bati õpetus on siin:
Tagasi Mapusa juurde. Loomulikult jõime turul mahlanurgas värsket mahla, ilma jää ja suhkruta. Seekord valisime ananassi-mango segu. Super hea. Mangod on ju nüüd maitsvad ja magusad. Unustasin pilti teha enne, kui klaas juba pea tühi 🙂
Tagasi tulles ostsime lesta sugulast… Pomfreti… No ma ei tea.. lihast kallim… Kilo hind on kuskil 13 eurot. Saime natuke soodsamalt, sest müüja oli üllatuseks mu sõbra tuttav. Kuid siiski… Mis hind!!!
Korralik kala on Goas kallis. Ja mitte ainult Goas ja mitte ainult kala. Paljudel eestlastel on endiselt arvamus, et India on odav maa… no ei ole. Oleneb väga sellest, kus piirkonnas Sa oled ja mida Sa tarbid… Suurlinnad on hirmkallid ja sama ka nn kuurortidega nagu Goa. Eriti kui teenida tuleb Indias…
Hüppasime läbi töökojast. Ehted edenevad 🙂 Aeglaselt, kuid siiski… Tore, et natukenegi saame ehete tööd teha ja tellimusi tuleb. Töötame juba pikemat aega talismanide ja inglikollektsiooni kallal. Minu poolest oleks kõik ammu ilma valmis, kuid olukord ei soosi, et asjad kiirsti läheks… Enamus töölisi põevad koroonastressi, istuvad oma rendikodudes, sest päris koju minna ei saa, pakkisid juba 3 kuud tagasi oma töökoha kokku ja lihtsalt on stressis, tööd ei tee, raha ei teeni… varsti on uus stress, saavad koju ja raha ei ole perele viia… ometi oleks neil praegu töid ja tellimusi, mida täita… selline käitumine meenutab mulle selgelt raamatus “Rikas isa ja vaene isa” väidetavat, et rikkad ja vaesed kasutavad oma aega erinevalt. Kui näed, et keegi on vaene, siis pane tähele, kuidas ta oma aega kasutab… Rikas läheb igahommikust tervisejooksu tegema ja vaatab samal ajal, kuhu oleks kasulik uus kinnisvara investeering teha ja/ või kuulab klappidega harivat infot, vaene aga istub koroonastressis… Sealt ka ütlus: Müü sofa ja teler maha, saad nii aega kui raha!
Töökojas sünnivad hetkel ametriinist kõrvarõngad ja sõrmus ehte- ja kristalliteadlikule kliendile. Ametriin on haruldane ja põnev kahe kristalli segu – ametüst ja tsitriin. Imelise kvaliteediga ja hea lõikega kivid saavad endale ümbrise ja muutuvad meistri abil eheteks… Disain peab sobima kliendi käeketiga, mille foto ta meile näidiseks saatis. Ootan juba huviga, mis sealt välja tuleb 🙂 Siit saab vaadata, mida kaunist meil viimasel ajal on kollektsiooni lisandunud: Solotar Jewellery
Siin on ametriinsõrmus juba peaaegu valmis, viimane lihv veel anda ja minu õe kaks lemuuria kristalli, mis said endale otsiku, millega neid saab keti külge riputada.
Nüüd siis koroonast… no ikka on iga päev koroona uudistes… ei see kõik ka ei vaibu… oleks juba aeg…
Mapusas küsis tuttav, et kuule, kas tahad, ma saadan Sulle Lobo pildi, kus ta põrandaalusel peol on?! No ei taha… Lobo on kohalik poliitik ja võimumees… Aga ära seal Calangute kandis poodi mine ega ringi käi! Sa võid ka piima ostes nakkuse saada… No jah, ok… Vaat kui tore, et inimestel on ühine teema, millest rääkida… Koroona on vist aastakümnete enim kasutatud sõna… sõna MINA kõrval 😉
Uudised räägivad, et India on oma koroona haigete arvuga ületanud Itaalia… Samas oli ühe meditsiinitöötajaga intervjuu, kus ta ütles, et nad ei tee haiglas koroona haigetega mitte midagi erilist. Parem ravige end kodus ise, sest haiglasse tulek on pigem ohtlik… Raviks on ka haiglas lihtsalt palju kuuma vett, mida patsient peab jooma ja kaks tabletti, mida tavaliselt külmetuse korral antakse. Üks on multivitamiin Becosule ja teine Crocin, mis on paracetamoli sisaldav valuvaigisti, iga India pere koduapteegis. Noored ja lapsed paranevad 2-3 päevaga, kuid neid hoitakse haiglas, sest nad võivad olla nakatusohtlikud teistele ja üle 60.aastastel võtab paranemine 7 päeva.
Vot siis… India ime ja tema tabletid…
Aga kui keegi peaks jätma haiglaarve maksmata, siis seotakse ta voodi külge nii, nagu tehti vana mehega Madhya-pradeshi haiglas. Siin siis pilt sellest vaesest mehest, kellel ei olnud raha haiglaarve tasumiseks…
See siin oli vaid üks ekstreemne näide… Järgmine palun siin. Nimelt sarjast: Võimalik ainult Indias…
Odishas lohistas naine voodiga oma 100-aastase ema panka, et saada kätte tema pensioniraha, sest pangas nõuti isiku tuvastamiseks füüsilist kohalolu. Video kadus FBst, kuid tegin sellest siia enne veel ekraanipildi… Uskumatu India!
Kas Sa tead, milline on kundan meena töö ja mille poolest on need imelised ehted kuulsad ja populaarsed näiteks Prantsuse naiste ehtekollektsioonides?
Neid ehteid ei näe Goa ehtepoodides tihti ja kui need seal on, siis nn näidistena, mitte päris, sest ehtne kundan meena ehe on väga kallis. Üks väike komplekt maksab juba üle 600 euro.
Kundan meena (Meenakari, Minakari) on ehete valmistamise stiil e kunst (kari = art), mille puhul teemandid ja värvilised vääriskivid asetatakse ehtesse kulla, kullafooliumi (imeõhuke kullaleht kannab nimetust kundan) ja erivärvi lakkide abil.
Ehete valmistamise protsess on väga keeruline ja ilusad ehted suudab teha vaid parim meister! See on materjal, mis ei muuda värvi ja peab kaua vastu. Ehted on kallid ja uhked. Kes teavad selle töö eripära ja kasutatavate materjalide hinda, need oskavad seda tööd hinnata.
Siin on näide oonüksi kivist, mille peale on puhka vedela kullaga maalitud muster, lakk on mäekristallide all, mis on pildil punase ja rohelise värvusega. Need kivid on algmaterjal ehtekunstnikule, et valmistada näiteks kulon, kaelaehe või käevõru. Kõik käsitöö!
Kundanmeena stiilis on soovituslik valmistada talismanid – väärtuslik ehe, mida alati kannad just nende kividega, mis toovad Sulle parima kaitse ja mis teostuses, mis on vastupidav igapäevasele kandmisele – ei purune, ei tuhmu, ei mõrane, ei kaota värvi ja ei deformeeru ka siis, kui sellega magad.
Mul on olemas üks parimaid kundan meena ehtekunstnikke, kelle kullassepa töö väljaõppel oli just kundan meena stiil see eriliselt eriline, millele ta keskendus ja tegi sellest stiilis imelisi ehteid rikastele prouadele juba 15-16 aastaselt.
Kui on soovi endale või oma kallimale sellises põnevas stiilis ehteid tellida, siis joonista või leia disain ja saada oma soov. Kontakt siin: Kullassepp Ali
Goa blogi 