Tulen Chaudi bussist maha. Väsinud, väga väsinud. Silmapupill pidi suur olema kuni kuus tundi peale tilku, mis silmauuringu tarbeks silma tilgutati. Uskumatu, kuid uuringu eest maksin vaid 3 eurot! Kuid see ajakulu… kui see siia lisada, siis suureneb see summa sadades kordades… Kõik on suhteline. Siin on veel asju, mis on tõesti soodsad, kuid samas võid pikali kukkuda, kui hindu kuuled… seda eriti majutuskohtades, mille kvaliteet on enamasti alla igasugust arvestust…
Seda nimetatakse siin templiks… Tempel on iga hindu kodus, kuid on ka näiteks siin kodus, kus mees džain ja naine budist. Otseselt nimetavad nad templiks seda puust kastikest, mille sees on nende püha kujuke ja/ või pilt vahel muud pühad esemed, kelluke jms.
Loodusega sääskede vastu!
Kunagi käisin ma ühes imelises meeletul maa-alal asuval ägedas majutusasutuses või joogakeskuses või … ma ei teagi, kuidas seda kohta nimetada. Peremees oli taimefanaatik ja üle maailma salakaubana kokku toonud imelisi taimi…
See koht on Goa lennujaamast 5 tunni autosõidu kaugusel Kerala suunas. Vägev koht. Kui praegu ei oleks selle kurivaimu koroona tõttu inimesed hulluks aetud, siis reisiks sinna, kuid piirid on kõik kinni ja igasugu testid jne… Täna vaatasin hommikul kõndimas käies, kuidas kõik möödujad oma baikide otsas erinevate maskidega ringi kimavad… Selles kuumuses! Mis hunnik baktereid neil seal kasvab, keda nad kogu aeg sisse hingavad… oi, ei, ma ei taha seda ette kujutadagi… Üks sõitis minust mööda ja ütles, et pangu ma oma mask ette… unustagu ära. Mul on see käe otsas rippumas ja kui tõesti politsei tuleb või on vaja mõnda poodi siseneda, siis kasutan.
Tagasi siis selle onkli juurde, kes oli imelise keskuse loonud, kuid kes ei oska seda keskust kasutada ja seda teenima panna… väga kurb… Seal oli ta loonud sellise ökosüsteemi, mis oli imeliselt isetoimiv – oli tiik, kuid sääski ei olnud, sest tiiki oli ta toonud kalad ja veel kellegi, kes sääsevastsed ära sõid… Kujutate ette, et selles soojas niiskuses suurte uhkete taimede vahel ei olnud ja õhtul sääski! Uskumatu, eks. Kuid see oli vaid sellest, et see mees oli teadlikult kõike seal kujundanud. Pea iga taim, mis tal seal kasvas oli ravimtaim jne… Toidukordade ajal toodi meile (võtsin sõbranna ka sinna kaasa) rohelist värsket taimemahla… mida PIDEVALT, sellest hoolimata, et ma palusin mitte suhkrut panna, magustati kahjuks suhkruga.
Meil on õhtul alates kuskil 6st rõdul sääsed ja kodu aknad ja uksed peavad olema suletud, et sääski sisse ei tuleks. Et rõdul istuda, tuleb kasutada viirukeid. Spetsiaalseid citronella omasid, kuid on ju selge, et need on mürgised mitte ainult sääskedele.
Mürgised viirukid
Eile avastasin, et minu plastikjoonlaud sahtlis on rikutud, sest mõned viirukid olid selle peal… Plastik oli lausa sulanud! Õudne, milline keemiline reaktsioon see peab olema ja mis mürk see on, millest neid viirukeid toodetakse, mida tänapäeval müüakse!
Paljud inimesed ei tea, et viiruk pannakse kodus põlema toa puhastamiseks ja lõhnastamiseks siis, kui kedagi toas ei ole ja tuba tuulutatakse peale seda ära… Viiruki suitsu sisse hingamine ei ole tervislik.
Sääsevastased taimed rõdule
Guugeldasin infot, et milliseid taimi rõdul kasvatada, et õhtul seal sääski vähem oleks… No sellest ma ei unista, et nad mind üldse ei leia….
Päris huvitavad artiklid leidsin ja nüüd tean, mis taimed koju tuua… sh lihasööjad taimed, kes sääsed ehk enne või pärast seda kui nad mind on söönud, ära söövad…
Basiilik pidas natuke vastu ja suri… sai suure raha eest ostetud ja natuke söödud teist. Tulsi, mis on ka basiilik, on mul, kuid on niru… Ma ei saa aru, miks hindud nii niru taime endale pühaks taimeks valisid 🙂
Tagetesed on pühad lilled ja neid kasvatatakse palju, kuid ma olen siin näinud ainult väga kõrgeks kasvavat sorti. Madalaid tageeteseid ei ole kohanud.
Lavendlit ei ole ma siin samuti müügil näinud… Käin aiandites umbes korra nädalas. Äkki olen lihtsalt mööda vaadanud. Järgmiseks nädalaks tegevus olemas 🙂 Meie maja Liza ütles, et näe seal on tulsi (basiiliku) põõsas, homme võta endale sealt pojake… no ja siis meenus talle vist, et keset tema põllumaad on ka lemongrass… mille ta mul küsimata pännu pani… ja ütles, et võib ka sealt mulle tükikese anda 😂 No olgu ta tänatud…
Leidsin ka need taimed, mida satikad ei armasta. Kollase äärega havisaba mul on ja ilunõgest olen siin ka näinud…
Minu jaoks on oluline, et need on praktilised taimed – söödavad ja/ või ilusate õitega ja rõdul lihtsasti hooldatavad
Töökojas vaatasime, kuidas on seis valmiva talismaniga. Talisman on tellitud Eesti kliendi poolt ja sellel on oma oluline tähendus, millest ma ehk kunagi ka siia blogisse kirjutan. Hetkel näeb ta välja selline
Siis sõitsime edasi Morjimi poole ja käisime sõprade uues kodus külas ja viisime selle imeliselt lõhnava ja ägeda õiega Krishna Kamal Lotose ehk kirelille ehk Passion floweri… ka neile…. Olin veel nii rõõmus, et sain sellise suure… 2x suurema kui minu oma…
Neile meeldis.
Kui aga katuseterrassile läksin ja sealt alla vaatasin, siis leidsin, et varikatusel looklevad mitme meetrised tuttavate lehtede ja pungadega varred… eee… nagu metsviinapuu… ja siis märkasin lehtede vahel üleni valget õit… ja see oli… sama lill… vähemalt 10 meetrine ja olevat olnud veel 2x kogukam… ja uued elanikud ei teadnud seda
Ehk siis avaldasin neile saladuse, mis lill neil nii vägevalt lokkab ja näitasin ka selle valge õie ette Paistab, et tegemist on Passiflora Eduslisega. Loodame, et ka lilla kasvab sama vägevaks ja annab söödavaid vilju
No ja siis avastasin, et selle lille nimeks on ka passiflora ja, et tema viljad on marakujad ehk passionfruit… ehk kire puuvili.
Ja, et lehed ja juured on sajandeid olnud ajurvedas kasutusel… Oeh… no nüüd on mul jälle avastamisrõõmu Leidsin artikli passiflora kasvatamise kohta ja siis ka vikipedia oma.
Oeh, ma tahaks seda juba süüa! Kuid ma ei tea, kas need meie lillede omad on nii maitsvad, kui need, mida siin Goas hooajal müüakse – kollased. Elame näeme… Lugesin juba läbi, kuidas seda taime kasvatada jne 🙂
Nii põnev! Kui tuled Goasse reisile ja valid minuga koos trippida, siis tea, et olen jälle targem 🙂
Passionfruite on mitut sorti ja üks neist, mida enamasti Goas müüakse, ongi magus granadilla (sweet granadilla või grenadia). See on tõesti veidi läägelt magus ja väga maitsev. Nagu suur tikker. Kõvema kihi all on koti sees maitsev isu, mis on täidetud seemnetega. See sisu tõmba lurtsuga suhu 🙂 Söömiseks on oma meetod. Kui kohtume, näitan. Võid vilja ka pesta ja noaga poolitada ja siis lusikaga sisu välja võtta.
Kohalikud kasutavad granadilla (loe granadiia) puhul enamasti kahte nimetust marakuja või passionfruit. Eestlased, kellega siin Goa sissejuhatava õhtusöögi oleme teinud, on marakuja ristinud granaadiks. Nii nagu chiku (zapodilla) on lihtsalt kartul.
Tundub, et meie sõprade juures kasvab see toiduks eriti hästi sobiv versioon. Pilt ei tulnud kaugelt lehtede vahelt eriti hea välja…
Huvitav, miks neid imelisi taimi eriti imeliste õitega ja toredate viljadega nimetatakse kannatuslilledeks?!? On ikka põnevad avastused…
Kusjuures sõpradel oli täna taas paha plaan meid lõhki sööta oma imelise toiduga ja nad olid väga mures, et me olevat kaalu kaotanud. Nii raske on palju süüa ja mulle ei meeldi see üldse, kuid nende juures üle süüa on väga kerge 🙂 Hea, et me koos ei ela ja ka mitte piisavalt lähestikku, et tihti külas käia 🙂
Siis käisime veel Timol külas käia, et tema sünnipäevaks tehtud imeline talisman üle anda.
Naersime, et nii kink, kui ka meie riietus on Ganesha festivalile kohane. Nimelt talismanil on Ganeša ja Lakšmi ja OM ja seljas olid meil mõlemal rohelise-kollased riided ja just neis kahte värvi seostatakse Ganešaga.
Siin on kassipojad, kes elavad selles joogakeskuses, kus Timo elab. No on vast armsad…
Ja mis eriti äge täna oli! Nimelt see, et terve päeva oli mõnusa temperatuuriga päikeseline ilm, mis oli motikaga reisimiseks lihtsalt IMELINE! Nautisime täiega 🙂 ja kui koju jõudsime, oli 20 minuti pärast esimene vihmasabin, siis vaikus ja nüüd, kui kell juba üle 10 õhtul, sajab kohe korralikult.
Nüüd veel natuke toitumisteemalist eneseharimist ja magama.
Piibitajad ei ole ikka veel õnnestunud fotole tabada, kuigi tema piibitamise peale saan alati teada, et ta on rõdule maiustama tulnud 🙂 Siin on see lill, mille õienektar teda rõõmustab. Paistab, et võimalus Piibitajat rõõmustada rõõmustab ka lille, sest lill on eriti uhkeks ja kauniks läinud… Vahvad õied, kas pole?
Söödik rõdul! Täna avastasin, et teisel rõdul on keegi isukalt minu palmi lehti söönud!
Mõtlesin, et nii suured ampsud, et see peab küll olema 1 ja suur ja leian ta ülesse. Ja leidsin… Siin ta on
Rõdul on lilled kuidagi kidurad… Äkki see kookosturvas tegi mulla liiga happeliseks ja kes teab, kas see vihm, mis sajab on aluseline või hoopis happeline… Uurisin siis, kuskohast saaks lupja ja tulin ehituspoest koju 8kg lubjakotiga, sest alla seda lupja ei müüdud. 8 kg kott maksis 1 euro. Uurisin siis jälle internetist, et kui palju lupja tohiks potililledele mulla neutraliseerimiseks panna… Leidsin info, et varem kastetud niiske mullaga lilli tuleks kasta seguga, kus on 1 kuhjaga tl lupja 4 liitri vee kohta ja üle 2 nädala… kuni on vaja… No jah, sellest kaheksast kilost jagub aastateks… Ma vast panen endale lupja väikese topsi sisse ja ülejäänu viin aeda.
Tegin karaskit!
Tuli lihtsalt isu millegi lihtsa ja natukenegi koduse järgi ja mul on ju ahi! Eesti rahvustoit karask ehk kohmakas ehk laisa mehe leib tehakse tavaliselt odrajahust, kuid minu retseptis on tume nisujahu, kohalik jahu ragi ja nisukliid… vadak, jogurt, sool, kurkum, kardemon, sooda…
Mõtlesin, et mis sellele karaskile lausa heleda leiva värvi andis… küllap kurkum, mis tavaliselt värvib kõik kollaseks, kuid siin, koos soodaga jm kraamiga on värvus selline hele pruun.
Serveerisin seda munavõidega, kus oli sees ka toores sibul ja ürdid sh värske moringa
Väga maitsev… Eesti – India mix
Igatsesin karuaugu võiet. Leidsin taimetarga Katrin Luke kodukalt taas tema karulauguvõide retsepti.
Teise karaski tegin kohe veel, sest mul on 2 vormi – pähklite, rosinate, seemnete ja jaggeriga…. magusa Sipelgatele maitses vaieldamatult magus rohkem… Serveerisin mageda või (mida siin pole kerge osta, sest enamasti on müügil soolatud võid) ja meega… Soe karask sulab suus!
Karaski juures meeldib mulle see, et seda saab teha igasugu erinevat kraami kombineerides. Minu ema karaskid on üle prahi… …Imelik väljend…
Sööks kohe kõik ära, kuid hoian meeles, et magu mul rusika suurune ja et noorena tuleb toitu tarbida nagu ravimeid, muidu vanana tarbid ravimeid nagu toitu…
Vihma muudkui sajab ja sajab… Teha on õnneks palju. KÜSKi projektid ja palju muud. Kohe, kohe st viimased 2 nädalat peaksin kätte saama ka vastused kohalikelt ehitajatelt hinnapakkumistega, millega edasi minna ja lõpetada ametlik kiri ühistu juhtkonnale ettepanekuga aruteluks, mis meie majas peaks olema hoolduskulust tehtud ja mis tuleks korteriomanikel endal kinni maksta… Huvitav, et enamus inimesi on siin nagu tavalised poliitikud – räägivad palju ja ei ütle mitte midagi. Ignoreerin seda kõike ja teen asjad ära, mis minu arust vajavad tegemist…
Meil oli 3 päeva tagasi avarii, nii, et motikaga kuskile sõita veel ei saa… Õnneks läks õnnelikult… jäime püsti, meie elus, motikas terve… auto, mille juht otsustas keset teed meie ees pidurdada, jäi ilma suunatulest, mis purunes mu sõbra käe vastu… No võid arvata, et kumb oli tugevam, kas klaas või käsi… teravad plastikklaasi killud lõikasid igasse sõrme sügavad haavad… ja nende ravimisega me siis praegu tegelemegi… Olime nii hõivatud verd jooksvate haavadega, et alles kodus saime teada, et meil mõlemal jalg ka löögi saanud… temal kintsul suur muhk, mis nüüd juba lilla ja minul valulik marrastus põlvel, mis õnneks kiirelt paraneb.
Haiglas, kusjuures erahaiglas, Dukle, mis on Candolimis, oli eriabi osakonnas 2 medõde, kes hoidsid end ruumi teise nurka ja kartsid meid kui tuld… olen ju valga = koroona… Tõesti jube, kui inimesed teevad tööd, mis neile ei sobi. Kui me lõpuks nad maha rahustasime, et meil ei ole koroonat, me elame siin jne, jne… siis öeldi, et aga arst tuleb alles õhtul ja teil on kindlasti vaja õmblemist. Ei, ei taha õmblemist, palun puhastage haavad ja siduge kinni…
Avarii toimus rattapoe ees ja õnneks jooksis turva välja ja tõi oma esmaabi vahendid. Koostöös õnnestus avariikohal veri maksimaalselt peatada, kuid kui õde haiglas siis pika näoga hakkas sidet avama, hakkas veri taas voolama… Ma vaatasin vaikides, kui oskamatult ta haavu puhastas ja käe kui käpiku kinni sidus… Õudne! Andsin allkirja, et patsient loobus õmblustest…
Läksime koju. Võtsin sidemed lahti, kutsusime töömehe, kes tuli 3 paari tangide ja lõikuriga ja lõikas verisest sõrmest sõrmuse lahti…
Siis kiirustas minekule. Lasin ta uksest välja, kuid hetke möödudes oli uksekell ja ta palus luba WCd kasutada. Selgus, et ta ei talu verd… Panin mehe rõdule istuma, andsin vett ja tegelesin ise haavade puhastamisega ja ravimise ja sidumisega edasi… No jah, meil oli laud kui seatapu ajal…. veri kausis jne… Pole ime, et tööline oli minestamise äärel… Sidusin ilusasti iga sõrme eraldi ja tõmbasin veel plaastritega kokku nii, et haavad oleks maksimaalselt kohakuti kokku surutud.
Täna on kolmas päev. Iga päev avame sidemed, puhastan haavad, panen rohtu ja seon uuesti. Täna sidusin vaid 2 keskmist sõrme kinni. kuna käsi on turses, siis tõin rõdult aaloe taime lehti ja ravin paistetust aaloe mahlaga… Täpsem oleks öelda, et limaga… Tundub hästi mõjuvat!
Tänavakoerad jäid nädalavahetusel toitmata… Ehk saame selle nädala lõpus neid söötma minna… Oleneb sellest, kuidas käsi paraneb.
Tahaks haavadele kurkumi peale panna, kuid ei riski. Nimelt ei usu enam enamus inimesi siin, et poest ostetud kurkumipulber on puhas naturaalne kuivatatud ja jahvatatud kurkumijuur. Usutakse, et sinna on lisatud värvainet, et see rohkem kollasem oleks jne… Kahjuks on pood, kus oleks võimalik osta kuivatatud kurkumijuuri, et ise pulbrit teha, suletud. Täna saime apteeki ja ostsime ka antibiootikume. Ühe kuuri peaks igaks juhuks tegema. Teetanuse süst on kuu aega tagasi tehtud… Dukle haiglasse tagasi me ei läinud. Sõber käis sõbraga Bosnia haiglas Candolimis, mis on riiklik kristlik haigla ja kus hinnad ka inimlikumad. Kaks röntgeni pilti näitasid, et luud on terved ja haavad on puhtad. Pulmadeks saab ka käsi terveks…
Korra tuli mõte, et sõidaks Jaipuri… kuid siis kohe meenus, mida kõike tuleb selleks teha, et Goasse tagasi saada ja reisimise isu kadus kohe… Eile olevat 200 pealt tõusnud koroonasse nakatunute arv 506 peale… No kui Tanzanias oli kitse, papaia ja jackfruiti test positiivne, miks peaks arvama, et need testi tulemused on tõesed… samas, kui tegemist on viirusega, nagu nohu, köha, siis on see kerge kanduma ühelt teisele ja sellest ei peaks tegema erilist numbrit… Kuid jah, meedia endiselt laseb koroona teemal liugu ja need, kes sellega teenivad, teevad kõik selleks, et teema kauem ülal püsiks…
Nii, et istume aga korralikult kodus ja reisime siis, kui see on taas tore…
Oma korteri Tallinnas annan rendile. Loodan, et tuleb tore üürnik, kellele minu armsast kodukesest rõõmu on.
Täna on madude festival Nag Panchami. Selle foto tegin Mapusas.
Nag on hindi keeles isane madu ja nagin emane. Juba eile alustati madujumalatele pühendatud festivaliga ja paljud naised paastusid. Mõned teevad seda ka täna, et olla meelepärased madujumalatele. Täna kummardatakse lausa 12 madujumalat: Ananta, Vasuki, Shesha, Padma, Kambala, Karkotaka, Ashvatara, Dhritarashtra, Shankhapala, Kaliya, Takshaka ja Pingala jumalad.
Juba paar nädalat on ka Goas müügil kipsist värvilised maokujud, mida siis koju ostetakse.
Kui kellelgi on teada maopesa, siis peale palveid pannakse pesa sissekäigu ette kurkumi ja kumkumi ja lilli.
Puja (püha rituaali ajal kallatakse mao kuju üle piima ja magusat piima nuudli või riisisupiga, mis tehtud kardemoni, safrani ja heledate rosinatega (kheer). Kui puja läbi, siis pakutakse seda pereliikmetele, naabritele ja sõpradele.
Täna soovitatakse vältida toidu sees soola.
Naised palvetavad oma vendade ja pereliikmete heaolu eest.
Nagu Indias kombeks, siis erinevates osariikides võivad festivalid toimuda eri kuupäevadel.
Näiteks Gujaratis on festival 8 august. Rituaalidest saab inglise keeles lisa lugeda siit: Madude festival
Kui soovid teha magusat riisisuppi, siis lihtne retsept on siin:
Mina tegin täna ainult, et safranit ei leidnud ülesse…. nii kindlasse kohta olen selle pannud… ja unustasin riisi natuke puruks mikserdada. Tulemus oli aga super maitsev ja panin sinna veel retseptiväliselt natukene kookose koort.
Ootel on Ganeša festival. Kõikjal on avatud elevandijumaluse kujusid müüvad ajutised poekesed. Täna unustasime Morjimist koju sõites foto teha. Nimelt möödusime Morjimisse sõites poest, kus müüdi lausa inimesest suuremaid valgeid nähtavasti kipsist Ganeša kujusid. Neid ei hoita alles… peale rituaale visatakse kujud merre… Pikemalt aga kirjutan sellest siis, kui see oluline hindufestival käes on.
Reis Morjimi randa ja taro taim
Hommikul oli taas ilus päikesepaisteline ilm ja kohe hakkasin plaanima, et kuhu minna… Lõunal oli mul peas kohalik hennalehe sodi ja kujutasin ette, et turgutan hennaga juukseid – ebaõnnestunud ettevõtmine, sest need naturaalsed lehed mu juukseid küll punasemaks ei teinud… Täiesti tühja kulutatud aeg…
Kusjuures huvitav on teada ehk, et varasemalt oli tavapärane henna nahale määrimise viis selline:
Ei mingeid torbikuid ja tuutusid. Kui henna kuivas, pesti see ära ja kuni punakas värv kätel püsis, jahutas see inimese keha. Siin kliimas on see jahutamine eriti oluline. Täna oli mu pea hennaturbani all päris mõnusalt jahe ja kogu keha ei higistanud hoolimata soojast temperatuurist ja toimetamisest kordagi…
No ja siis hakkas vihma sadama… Ma just panin pesu pesema. Kuid õnneks oli see selline tore lühiajaline vihm, mis tegi ilma jahedamaks, tõi pilved kohale ja peale seda oli väljas väga mõnus temperatuur. Imestasin just, et Taevataadil on muster segamini läinud. No, et oli nagu päeval päike ja öösel vihm ja mulle see väga sobis, kuid mis siis nüüd, et päeval ka jälle vihma sajab…
Loputusprogrammi panin pesumasinal 2x, sest minu arust müüakse siin nii kanget pesupulbrit, et see kipub pesu sisse jääma ja tekitab mul allergiat… Turban peas võtsin pika spetsiaalse harjaga ventikatelt tolmu, siis pesin kõik põrandad ja panin pesu kuivama ja siis kirjutasin jälle pika kirja meie maja elanikele, et utsitada neid üheskoos maja remontima…
Kell oli juba 4 läbi, kui me baigi selga hüppasime ja sõitsime Morjimi poole. Väga mõnus oli sõita. Pean tunnistama, et mu silmad olid kogu aeg teeäärtel kasvavatel rabarberi moodi taimedel, mida hetkel kasvab ikka veel rohkem kui turismihooajal… No ja need on kõik ju selle elevandi kõrva taime ehk yami ehk taro jne… moodi, millest ma hommikul hautist tegin ja millega eile oma keele ja kõri ära kõrvetasin. Kuid andsin endale aru, et need on sarnased, kuid metsikud… Ühistu tädi Liza ütles nii ja Villi ka. Kuigi ma neid ei usu, sest paljud neist taimedest olid üks-ühele sama välimusega, mis söödavad…
Ja siin siis kogemus sarjast: Tahan kõike proovida
Eile käisime Mapusa turul ja ma muidugi ei saanud uudishimu koju jätta… tädi müüs kohe turuväravas mulle närtsinud koledad taimed, millest pidavat saama head sabjit (loe sabži) ehk siis köögivilja hautist. Nii hästi müüs, et ma ei hakanud vastu ka. 20 ruupiat oli punt.
Taas kord ei saanud ma uudishimu taltsutatud ja ostsin turult vist elevandi kõrva taime… Sellest pidavat saama juurikahautist… Naabrinaine ütles, et selle nimi on yami…
No eks ma siis puhastasin neid elevandi kõrva taime oksi suure õhinaga sarnaselt rabarberile ja nagu ikka pistsin ühe tükki suhu ka… hea, et rohkem ei pistnud… tuli välja, et taim on toorelt mürgine ja vähe sellest… ma oleks nagu klaasvatti neelanud… ÕUDNE…
Kimasin ühe oksaga siis alla naabrinaise juurde uurima, et kuidas sellest taimest süüa teha. Hambaarst ja tema naine on pärit Nagalandist – India osariigist, kus, nagu ma aru saan, kasvatatakse ja kasutatakse väga palju taimi. Kusjuures söövad nad seal ka magevee konnasid ja eriti defitsiitne toit olevat puu-ussid… Selles videos on näha, milliseid usse siis täpselt süüakse… päris tuttavad ussid… pakuks välja, et need on kooreüraskid…
Vaata, milline huvitav näo plaan neil on ja millised silmad neil on… Ei ole nagu tunne, et oleks India inimesed, eks… India on lihtsalt nii suur ja siin on nii erineva välimusega inimesi… Meie kutsume selliste silmadega inimesi kilideks, indialased kutsuvad tšikideks…
Nagalandis olevat inimesed väga sotsiaalsed, kõik tunnevad kõiki ja kõik suhtlevad kõigiga, majadel uksed lahti ja kogu aeg käib ühikaelu. Nad on kristlased, kuid ei ole nii, et iga küla kirik on minu kirik, nagu Goas. Hästi palju tehakse ühiskorjandusi, kui on midagi vaja ehitada või kui keegi on haige ja vajab ravi jne… Tahaks väga ka seal korra ära käia…
Ja sellest huvitavast elevandikõrva ehk taro taimest saab lugeda siin: Yami taim
Tükeldasin taime varred ja ilusamad lehed potti ja kallasin korra kuuma vee peale… nagu nõgesega tehakse. Siis kallasin vee ära ja panin potti külma vee, mille sees need tükid olid hommikuni. 3x vahetasin vett enne kui kõik vee ära kallasin, pannil õli sees sinepiseemned, köömned, sibula ja küüslaugu ja tšilli praadisin ja siis kallasin selle rohelise kraami potti… kallasin õli ka peale. Mul oli meeles, et Villi ütles, et neid ei tohi liigutada… see ei olnud meeles, et neid ei oleks tohtinud peale lõikamist ka mitte pesta… Nimelt just sellisel moel saadakse ära see lõikavat valu tekitav kraapiv toime…
Kallasin poti, kus taimetükid, vett täis, sest wikipedias kirjutati, et mürgid tulevad leotamisega välja… Naabrinaine ütles, et tee neid taimi koos kuivatatud või värske kalaga… No seda ma ei teinud.
Tavapärane roheline kraam, nagu näiteks spinat, on hetkel Goas väga kehva kvaliteediga, kui teda üldse müügil on, seega on minu jaoks oluline midagi kohalikku ja värsket avastada…
Ja sain veel teada, et selle taime risoomid on peamised, mida süüakse ja lehed ja varsi eriti keegi Nagalandis ei armasta. Lehti hoitakse kinnises nõus nädal või oli see 2, kuni need kolletuvad ja siis kuivatatakse jne, jne… ma ei jõudnud kogu seda 2 naabrinaise räägitud infot enam läbi töötada…
Igatahes tuli super hea toit… Kuigi ma kartsin seda suhu võtta… no lõpuks võtsin ja sain aru, et see kraapimist tekitav toime on osaliselt taimel veel alles… Serveerisin riisi ja kohaliku juustukastmega.
Viisin karbiga Villile ka. Ta ütles, et olevat olnud hea, kuid karbi saan tagasi siis, kui ta ise sama taime valmistab, sest ta soovib mulle oma tehtud hautist pakkuda. Ok, ootan põnevusega.
Igatahes olen oma katsetusega rahul ja kavatsen seda taime veel kasutada.
Ühel päeval kui Mapusas käisime sõitsime mööda inimestest, kes suure rohelise lehe peal midagi valget müüsid… Nagu ikka oleks mina soovinud baigi kohe kinni pidada, kuid minu sõber, nagu ikka, ütles, et pärast vaatame, teeme enne vajalikud asjad ära… Tulemuseks oli, nagu ikka, see, et need müüjad olid juba 10 minuti pärast kadunud… Hiljem selgus, et müüdi eriti delikatess seeni, mida leiab vaid metsast, kuhu hetkel enamus inimesi ei julge minna, sest maod on igal pool…
Kaks korda oleme Mapusas käinud peale seda ja lootuses, et mõnd seenemüüjat näeme, hoolega teeääres igasugu kraami müüvate inimeste kaupa vaadanud, kuid võta näpust… Kui ikka saatus midagi Sulle pakub, võta kohe vastu, sest isegi 10 minutit võib olla liiga hilja…
Morjimis oli rand hall ja must. Taksojuhid istusid nagu ikka oma putkas ja mängisid kaarte…
Meie Morjimi villa rannakoer oli nii õnnelik meid nähes, et ristis oma käpajälgedega meie riided ära… seda pole ta varem kunagi teinud. Vesi oli mõnusalt soe ja nagu ikka, tänu tugevale pinnasele ja laiale rannaribale oli seal väga mõnus pikalt kõndida.
Tagasi sõites nägime veel kiviraidurit, kes nagu ikka oma naisega tee ääres istus ja uhmreid meisterdas. Ka meil on tema uhmer!
Siis ostsime kalamüüjatelt sardiine.
Koju jõudes uurisin naabrinaistelt veel kord lisainfot elevandikõrva lille kohta, kuulasin natuke külajutte, siis tulin tuppa, kus külakass juba kala nõudis ja hakkasin kala puhastama. Küll oli tore, et lõunast oli toitu alles ja saime ilma lisavaevata kõhu täis… Kass ka. Mis kassist üle jäi, läheb homme tänavakoerte toidu sisse…
Jälle üks sisukas päev möödas… Oli tore seda Sinuga jagada!
Hommikul oli uudistes teade, et see tüüp, kes templis kinni püüti, oli ikka mafioosnik ja et politsei eskort hakkas siis teda tema osariiki viima ja tee peal olevat palju vihma sadanud ja autojuht olevat olnud väga väsinud ja mingi loom olevat tee peale jooksnud ja siis autojuht pidurdades tegi avarii, mafioosnik olevat jooksu pistnud ja politsei lasi ta maha… Kui see uudis nüüd siis ära “tõlkida”, siis esmalt ei ole üldse kindel, et tegemist oli selle isikuga, keda tegelikult “sooviti” tabada, teisalt teeb politsei tavaliselt nii, et teeb väikese lavastuse ja laseb kahtlusaluse maha, sest ta “põgenes”… Kui sellise mastaabiga kurjategija hakkab tunnistusi andma, siis selgub, et temaga koostööd teeb nii palju ministreid, et parem on ta kutuks teha… “Surm lahendab kõik probleemid. Pole inimest, pole probleemi!” nagu isake Stalin olevat öelnud… ja õigesti ütles… Siin veelgi tema elulisi tsitaate…
Kommentaariks, et Jossif Vissarionovitš Stalin, tegeliku nimega Ioseb Džugašvili (21. detsember 1879 – 5. märts 1953) oli Nõukogude Liidu juht. Millal? Seda oli endalgi huvitav teada:
Blogi on tüesti põnev kirjutada, kuigi see võtab meeletu aja… Nimelt detaile täpsustades töötan ma läbi meeletul hulgal infot ja leian igasuguseid huvitavaid teadmisi… Näiteks uurides, mis aastatel Stalin NL juhtis, lugesin läbi tema elulookirjelduse siit: Stalini elulugu ka siit: Stalin. Väga huvitav… sadist vägivaldsest perekonnast… 7 miljonit inimest mõrvati tema valitsusajal… õudne! Ja vaadates seda, keda siis mina, kes ma olen sündinud 1970 aastal ja kelle keskkooli lõpu eksamitest juba eemaldati kohustuslik Nõukogude Liidu ajalugu… tean kui NL riigijuhti, siis ma eelpool toodud nimekirjast mäletan vaid nimesid Lenin, Stalin, Hruštšhov, Brežnev (kes oli ametipostil, kui ma sündisin), Andropov ja Gorbatšov…
Aitab Nõukogude liidust! Tagasi Goasse ja tänasesse päeva 🙂
Täna oli pool päeva väga mõnus ilm. Sadama hakkas alles pealelõunal, kuid meie saime kuiva nahaga oma sõidud tehtud. Käisin täna hambaarsti juures ja Mapusa turul. Minu Goa hambaarst, dr Toshepu, kes on ka minu naaber, istub kodus, tegeleb potipõllumajandusega ja küpsetab rõdul lastele kanašašlõkki. Tema naine tunnistas mulle, et ei lase mehel kliinikut avada, sest on koroona… no mis seal siis ikka. Ootasin mõned kuud ja nüüd siis leidsin teise hambaarsti, kes pealtnäha teeb ka head tööd… Enne ei soovita, kui olen ise ära proovinud. Dr Toshepu juurde olen soovitanud kliente juba mitu aastat, sest ta ta teeb tõesti oma tööd hästi – kiiresti ja valutult.
Foto on illustreeriv ja selle tegin eelmisel aastal kui ühe kliendiga hambaarsti juures julgestuseks ja tõlgiks kaasas olin. Tema 3 uut krooni siin kipsi peal… Kuus kuud möödas ja tagasiside igati positiivne.
Täna möllas see teine arst minuga 2,5 tundi, et tarkusehammas ajutise krooni alla panna ja krooni jäljendid võtta. Ajutise krooniga pean nüüd sööma ja katsetama, kas kahe hamba vahele jääb toit või ei. Põhjus, miks ma üldse sinna krooni vajan, ongi see, et kahe hamba vahele jääb toit ja tekitab valu. Kui nüüd see probleem laheneb, siis lastakse päris kroon valmis teha. Läheb 5 päeva… Kui hinnast rääkida, siis hinnavahe Eestiga selle töö eest on 7x ehk siis Eestis on krooni ja selle paigaldamise hind 7 korda kallim. Konsulteerisin sõbrannaga, kes on hambaarst ja mitte kõige kallim…
Kliendid Inglismaalt käivad siin hambaarsti juures selgitades, et nende reis Goasse, siin hotellis elamine ja söök ja hambaravi lähevad vähem maksma, kui Inglismaal hambaid ravida. Eelmisel aastal lasi Austria sõbranna siin implantaadid panna ja sama jutt.
Põgenesin magamistuppa… sääsed, igavesed ahvid, õgivad mind elutoas ikka julmalt… Kuigi kõik uksed ja aknad on kinni… no igal pool on pilud…. Kell on 19.30… küllap neil jälle söögiaeg… Õues on pime kui kotis… Kui need elajad mind ka magamistoas õgima hakkavad, siis on alternatiiviks elutoa voodi sääsevõrguga 🙂 Teisiti siin ei saa… Vähemalt valge inimene. Urve istub samuti oma kodus arvutiga iga õhtu sääsevõrgu all, sest mujal ei saa töötada.
Mapusa turule sõites möödusime taas põldudest, kus endiselt inimesed linde hirmutavad… Ühed põllumehed olid uue lahenduse leidnud… nimelt üle põllu olid tõmmatud köied, mille külge umbes iga meetri tagant värvilised riideribad seotud ja neid köisi, siis tõsteti ülesse kui linnuparv tuli, et linnud ära ajada… Imelik on põllul näha selliseid halle tuvisid, kes meil linnatänavatel ringi kolistavad… Muid linde on ka, kes riisiteri jahivad. Ka konnade “sõbrad”, kurgede moodi suured linnud on saabunud, kes uhkelt põldudel ringi jalutavad…
Mapusa turg oli reede kohta kuidagi eriti vaikne. Saime oma kileriided ostetud, et vihmaga oleks mugavam motikaga sõita, siis sain oma saapad parandaja käest kätte ja veel ei tea, mida neist arvata, sest tald oli kenasti pandud kuid kontsale oli 3 mm asemel, mis ma sõrmega näitasin, lisatud vähemalt 1,5 cm… Pole veel proovinud, kas ma ka püsti seisan nende moodsate saabastega…
Kõik hallitab, kui kuskile seisma jääb. Arvasin küll, et pakkisin nahksaapad kenasti ära, enne hoolega kuivatasin mitu päeva päikese käest, kuid võta näpust… hea oli, et kotist välja võtsin ja avastasin, et hallitavad. Nüüd siis hoian jalatsid väljas ja vahel käin ühe ja teisega… Vihmaperiood ei halasta millelegi…
Kõht läks turul tühjaks. Sõime kohalikus restoranis… pigem sööklas, väikese, kuid maitsva ja soodsa suutäie… Jõime ananassi mahla, ikka ilma jää ja suhkruta, sest ananassi ei viitsi ma kodus koorida ja alati on valus vaadata, kui palju ananassist koorimisel raisku läheb.
Mis siis veel… saime ära tellitud 122×244 cm suuruse õhukese pleksiklaasi rõdule, vihma kaitseks… Küsisid vast ikka summa, kusjuures tegemist on hulgilaoga. Ainult klaas juba ca 40 eur, siis transport ca 10 eur ja paigaldus ca 20 eur… Eks näis, kas ühest klaasist piisab… Kui ikka tugev tuul meie suurel rõdul keerutab, siis on vihma kogu rõdu täis ja kile, mis panime, on juba ribadeks… Samas oleme nii harjunud seal istuma ja sööma ja niisama asjatama, et klaasist oleks abi. Üle kuu on nüüd selle klaasi asjaajamine läinud. Lootus on, et ehk saame selle paika kolme päeva jooksul…. Elektrikut ootame juba kuu aega… Pidi täna taas tulema, ei tulnud… Kooki küpsetada ei saa, ahi katki, kaal langeb… Peab ju igas asjas võimalust, mitte probleemi nägema 😉
Turul on müügil toored mandlid ja sain kinnitust, et minu kahtlused meie maja kõrval kasvava suuuuuure puu osas osutusid tõeks… Nimelt on see mandlipuu. Nädal tagasi jäi mulle kõrvu, et meie ühistu Liza mainis midagi, et Sinu maja kõrval olev badam tree… ahah! Badam? Hindi keeles on “badam” mandel… Niisiis jah, kindlasti on paljud Goas turistina käinud eestlased siin mandlite peal tallunud teadmata, et jala all mandel 🙂 Välja näevad koorega mandlid sellised mandli kujulised, kuid suuremad, rohelised ja natuke karvased. Koor on väga paks.
Kui koor noaga lahti lõigata, siis seal sees on mandel. Mandli ja koore vahel on kleepuv koor…
Valge mandli pistsin suhu, maitsev, kui koju neid küll ei ostnud. Kellel on aega neid poolitada! Kilo tooreid rohelisi mandleid maksab 200 ruupiat ehk kuskil 2.50 eur. Teoorias peaks need rohelised puuviljad ära kuivama nagu pähklid ja alles siis korjatakse nad ära ja töödeldakse… ja see töötlemine on ikka üks pikk ja hirmus raputamine… Lisan video…
Müügil on nüüd ka toored datlid, granaatõunad, ploomid ja aprikoosid…
Söödavaks osutusid neist ainult granaatõunad. Aprikoosid ja ploomid ei ole siin sel tasemel, millega olen harjunud Rohkem ei osta… Tulevad need Kašmiirist ja küllap korjatakse ära liiga toorelt…
Hinnad: kirsid 300, aprikoosid 200, ploomid 200, õunad 180, datlid 180 ruupiat ehk eurodes umbes kirsid 3.75 €, aprikoosid 2.50€, ploomid 2.50€, õunad 2.25€, datlid 2.25€.
Tooreid datleid söön esimest korda elus. Miks neid üldse müüakse nii toorelt, sellest ma aru ei saa… Vaata, datlid on fotol kausis paremal – kollased ja vasemal – punakaslillad. Puised… ostsin vaid, et proovida… Nüüd ei saa neid ka kuskil väljas hoida, et nad küpseks, sest sipelgad kohe kallal… Hoian külmikus ja mõtlen, et söödan lindudele… Meie varesed, kes rõdu trellide küljes ripuvad ja külakorda käivad, nemad vaevalt tooreid datleid tahavad… nemad käivad ikka saia nõudmas…
Arbuusid ei ole hetkel maitsvad. Papaiad on ja ei ole ka… Õnnemäng… Parimad puuviljad on praegu siin Goas mangod. Ja parimad mangod on olnud siiani Mankurat ja Hilaro, mida saime osta Savio käest. Ka suured mangod, mida Mapusa turu hulgimüügis müüakse hetkel, 2 tükki kilos, kilo hind 2 eurot, on maitsvad. Oleme kolm kuud erinevaid mangosid proovinud. Ükskord õnnestus ühelt tee ääres istuvalt tädilt osta imehead mangod. Viisime need kahte kohta külakostiks ja koju osta ei saanudki… tädi kadus ära… Ja näiteks need, mis mõni päev tagasi 200rs (2,5 eur) 12 tükki ostsime, ei ole nii head, et veel ostaks… Kuid ikkagi olen rõõmus, sest ka need mangod ei anna võrreldagi nendega, mis on Goas müügil oktoobrist märtsi alguseni… siis mina mangot ei osta ja ei söö, sest Eestis ma ju ka tooreid õunu ei söö 🙂
Ploomidest, aprikoosidest ja papaiast keetsin moosi. Kahju oli ära visata…
Tahtsin pomelot osta, kuigi sellel on koort rohkem kui sisu, kuid täna tädikesi tee ääres ei olnud, kes pomelot müüks ja jälle… neilgi on kombeks müüa puuvilju siis, kui need veel toored, mina aga tahaks puu otsas korralikult küpsenud vilju… Ma tean ühte kohta, kus on suur puu… siiani ei ole õnnestunud aga ühtegi inimest aias tabada, et uurida, kas saaks ühe pomelo osta…
Muuseas, kui Sulle meeldib vaadata India elu, olu ja kuidas siin midagi tehakse, siis on olemas youtube kanal, mis sisaldab huvitavaid videoid. Vaata ja toeta: India eluolu
Siin pomelo söömise video. Mul hakkas suu vett jooksma 🙂
Mapusast tulles oli mul naaber Joele tema nimega lamineeritud uksesilt. Igaks juhuks 2. Ühistu emandale Lizale pistsin uksevõre vahele prinditult minu ja ühitu liikmete kirjavahetuse, mida ühistu juhtkond ignoreeris ja 10 silti (meil kokku ühistus 9 sissekäiku), naabrivalve kohta ja 10 silti kaameravalve kohta… Ise maksin kinni, sotisaalabi ühistule… Ja naabrinna Villyle tõin tema palvel turu keskel istuvatelt mammidelt kuivatatud punast tšillit. Poetasin selle Villy rõdule… Kell oli kuskil 3 päeval, kui koju jõudsime ja vaikus andis märku, et kõik magavad… seega ei hakanud isegi uksekella andma…
Muuseas, tegin ka plastiknõudest pilti, et näidata, millised on Indias tavapärased nõud. Meil on kodus enamus ikka mitte just portselanist, kuid…. oi, ma ei teagi, mis materjal see on… keraamilised? Kuid olen ka mõned plastikust nõud ostnud, sest siin on need lihtsalt nii ilusad – kerge pesta ka 🙂
Kunagi kui siin Goas korterit rentides anti mulle ikka 1 plastiktaldrik ja lusikas, suure nurumise peale ehk 1 pott ja 1 pann minu rendikorteri nn kööginurga jaoks, siis vaatasin neid plastiknõusid küll õudusega, kuid tänaseks olen nendega harjunud… ja nagu ma mainisin, siis isegi vahest kasutan 🙂
Selline siis kiirelt tänane muljetus ja nüüd… koolituse hinnapakkumist kirjutama. Oh, kuidas mu aju sellise tegevuse järgi lausa nutab… annan talle kohe süüa 🙂
Kell on kohe saamas 11 ja kell 12 on mul hambaarst. Hommikul, kella 9 paiku ärgates pesin ja ajasin selga trenniriided lootuses, et saan minna välja kiirkõndi tegema, kuid võta näpust… sellel ajal kui ma põrandate pesemisega poole peal olin, hakkas sadama.. No kui sajaks niimoodi natuke ja oleks korralikud teed, siis ei oleks kiirkõndi teha minigi probleem. Olen ju õpetanud endale, et ilm ei takista kunagi liikumist, kuid mulle ei ole vastuvõetav augulistel saviliivastel märgadel loikudega tänavatel surfamine… Mul ei ole selleks isegi paremaid jalatseid kui kroksid.. Ülemine osa st riided… peaks siis üsna napp olema, et mitte end savilöga täis pritsida… Kindlasti hea tahtmise juures võiks siiski ju ka mereäärde märja liiva sisse kõndima minna, kuid vaid 2 päeva tagasi oli meri nii kõrgel, et kallast nagu polnudki…
Niisiis, siin ma nüüd olen oma trenniriietes ja soovin Sinuga jagada üht avastust. Käisime mõni päev tagasi üleval Aguada kindluse juures koeri söötmas ja tagasi tulles vaatasime kirikuhoovi… Seal oli mitu inimest, sest oli pühapäev ja ilm oli ilus – India mõistes ilus – mitte eriti soe, kuiv ja pilvine. Eriti salahane kirik… kohe suur silt, et pildistamine ja filmimine on kiriku maaalal rangelt keelatud.
Vabandust, kuid ma ei näinud seal midagi, mida ei peaks pildistama, otse vastupidi… nii ilusa vaatega punkti on ehitatud kirik, et lausa imesta… hästi elavad…
Õnneks ei olnud keelatud õue peal käia ja järsaku äärde, kuskohast siis kaunis merevaade avanes, olid pandud lausa pingid…
Edasi kodu poole sõites, lootsin leida paabulinde, kuid vihma ei sadanud ja madusid arvatavasti liikvel ei olnud, nii, et paabulinnud olid kuskil peidus… See-eest avastasin mingite imelike viljadega puuoksa, mis lausa kutsus, tule, tule… No ma siis läksin….
Kraps motikalt maha ja asja uurima. Vili kena punane. Tegin loomulikult vilja katki, et seda uut ja huvitavat asja natuke lähemalt uurida… Vilja sees passionfruiti e suurt India tikrit meenutav seemnetega lima, mille lõhn ei olnud eriti isuäratav.
Pärast lugesin, et see taim on ajurvedas väga tuntud ja tema varre koort kasutatakse oksendamise vastu ja isu suurendamiseks… Lisaks on tal veel 100+ kasutusviisi sh näiteks kui on nahaprobleemid
sh seennakkus, määritakse viljaliha probleemse koha peale. Ega väga kerge selle põõsa, ronitaime, nime välja peilida polnudki. Küsisin FB, ei tulnud õiget vastust, siis küsisin kohalikult, kes on kuskil taimetarkade grupis ja temalt sain vastuse, et ta ei ole 100% kindel, kuid paistab, et see on India nimega Aradanda ja botaanilise nimetusega Capparis zeylanica.
Õues lõõmab taas päikene. Kontrollisin hommikul rõduuksi ja aknaid avades, et minu potipõllundus ei ole siin Goas just eriti eduline. Just kui seemnest on vaja midagi saada, siis see kas liguneb üle või kuivab ära või… no ei saa kätte seda nippi, milline muld siin kokku segada ja kuidas seda õiget niiskust hoida. Õhuniiskus on meil siin iga päev 80% ümber…
Kohalikud kõnnivad külast külla, perest perre ja küsivad taimepistikuid. Üks populaarsemaid õitsvaid põõsaid on siin boganvillea – imeliselt pea kogu aasta õitsev põõsas, mis vajab õitsemiseks tagasi lõikamist. Mul on hetkel rõdul 3 potti – aprikoosi värvi ja 2 roosat. Kuid küll, küllale liiga ei tee ja ka mina toppisin oksad mulda, et vaadata, kas mõni neist ka kasvama hakkab. Õues panin ka aeda mõned oksad.
Karta on, et kui mõni neist tõesti kasvama hakkab, siis pean peale vihmahooaega need potti panema ja tuppa tooma enne, kui meie kallis ühistu esindus toob taas kohale trimmeriga mehe, kes lihtsalt julmalt kõik taimed maha lõikab… Jube taimede vägistamine toimus vaid paari nädala eest… Kohutav. Põhjenduseks ütles mees, et meil ei ole raha maksta, et taimed korralikult tagasi lõigataks, küll juured tungivad siia ja sinna ja imeline palmipuu tuli maha võtta, sest see meelitab külakasse meie aeda (?!?) ja üleüldse tulevad siis aeda maod, kui meil on taimed… Kommentaarid on siinkohal liigsed, sest see jutt on äärmiselt ajuvaba… Meie ühistul oli kunagi väga ilus aed, millest on tänaseks järele jäänud vaid paar puud… ja seda siis tänu ühe inimese suhtumisele, kellel on hääle- ja teoõigus ja asjaolule, et enamus korteriomanikud ei ela Goas ja ei saa sellise käitumise vastu sõna võtta… Õnneks on mul 4 rõdu ja meil on meeletus hulgas aiandeid siin, nii, et oma lilleisu saan täis kui vaid tahan 🙂 Siin idee turistile, kes Goasse satub ja bouganvilleasse ära armub, et umbes 15 cm oksakesed saab vabalt äraantavasse pagasisse pakkid ja siis kodus potti istutada. Kuni 12 nädalat võtab nende juurdumine, sest nad on tuntud aeglase kasvu poolest. Ja nad armastavad suurt potti, et rõõmsalt kasvada ja õitseda. Muuseas… enne kaldlõikega pistikute maasse pistmist, soovitatakse kasta oks kas kasvuaktiveerijasse või siis mette või kaneelipulbrisse. See oli minu jaoks midagi uut ja huvitavat 🙂
Sain hakkama oma liftikõnega, mis tuli teha Deepak Chopra 21. päevase enesearengu programmi ehk külluse loomise programmi viimasel päeval… Arenguruumi on, ma ju ei armasta elektroonilisi kanaleid, eelistan ikka näost, näkku, silmast silma kohtuda… Suurel laval suurelt mängida. Samas eelistan suhtlust alati emaili, mitte mingil juhul telefonikõne või siis videokõne… Inimesed on erinevad, oskaks me kõik sellega vaid arvestada… Siin siis lühitutvustus, mis suunatud külluse rännaku teekaaslastele…
Kui Sa ei ole kursis raamatuga: “Edu 7 seadust”, mis minu arust on väga super elu ja edu põhimõtteid tutvustav… seda küll natuke kohati keerulises keeles, siis siin on imelised inimesed selle vabalt veebi ülesse laadinud. Olgu nad tänatud! Edu 7 vaimset seadust
Vihmaperiood ja surmav välk… Täna lugesin uudist, kus kirjas, et igal aastal saab vihmaperioodi alguses surma palju põllumehi, kes järsu ilmamuutuse tõttu põllutööde ajal välgutabamuse saavad. Nad on vesistel põldudel palja jalu, künnavad, kõplavad, külvavad ja valvavad… Näiteks 2018 aastal tappis välgutabamus Indias, Riikliku kriminaalmenetluse registri büroo värskeimate kättesaadavate andmete alusel, üle 2300 inimese…
Pidu maskideta koroona ajal… Ei tea, kas see on nüüd halb või hea, kuid eile päikeseloojangu ajal käisime Calangutes Holiday tänava lõpus rannas asuvas restoranis Flying Dolphin ehk Lendav Delfiin. Inimesi oli palju ja erinevatest maadest. Peamiselt venelased, inglased, indialased… Tuttav mängis elektrikitarri ja laulis… Rahvas oli rõõmus, et kuskil on ometi mõni sotsialiseerumise koht lõpuks avatud. See restoran on alati hooajavälisel ajal avatud, kuid Koroona liikumiskeelu ajal oli ka see kinni. Meie kõrval istuv vana härra, kes enamuse oma elus elas Aafrikas, ütles, et ta on siin, sest siin on palju turvalisem. Aafrikas pead kõikjal ihukaitsjaga käima, ehteid kanda ei saa, ustele peab mitu taba ette panema jne… Tema ema oli inglanna, isa Ukraina venelane, ta sündis Canadas, kasvas ülesse Aafrikas ja tema esivanemate hulgas on ka Soomlaseid… Vahva oli suhelda laia silmaringiga inimesega, kes tunnistas, et seda imelist taevast vaadates mõtleb ka tema, kes ta oli kunagi katoliiklane, kuid hülgas selle usu, kes on õppinud palju erinevatest usunditest ja enim ülistab budismi, et kes selle imelise maailma on loonud… Taevas oli eile tõesti võrratu… Selle foto tegin restorani katuse ääre all jalad liivas oma lauakese taga istudes…
Imeline… Härra Leonid, nii oli selle naaberlaua taga istuva ja õlut rüüpava härrasmehe nimi, oli väga rõõmus, et peale 5te kuud sai ta ometi kodust kuskile välja… Kuid ta oli mures, et inimesed ei ole ettevaatlikud, ei mingit sotsiaalset pikivahet ega maski… No ega meilgi ja ega temalgi ei olnud ju maski… Leonid rääkis, et ta vist ei ole elus kunagi nii palju süüa teinud ja söönud kui nüüd Covid 19 liikumiskeelu ajal… Kuigi ta on sale, vata tüüpi inimene, kes põhimõtteliselt võib süüa nii palju kui soovib juurde võtmata, ütles ta, et ta ei kasuta suhkrut, ei söö maiustusi ja nüüd hoidub ka kõigest rasvasest… vaid 1 tl gheed (selgitatud võid) toidu peale… Tubli härra. Temaga oli tõesti vahva vestelda.
Sõime… toit ei olnud maitsev ja otsustasime, et me väljas enam kunagi ei söö… me oskame ise nii hästi süüa teha, et ei isuta väljas söömine… Kui koju sõitsime, oli kell 9. Käisime veel kiirelt Newtoni kauplusest läbi, mis tegelikult vist kuni kella 9ni lahti oli. Tee ääres oli suur lehmakari. Kõik lamasid huvitavalt… kõigepealt suur pull ja siis riburada pidi lehmad ja vasikad… Neid oli vast 13-15 seal… Ilusa pildi oleks hea kaameraga saanud, kuid telefoniga see ei õnnestunud, sest oli juba pime ja tänavavalgustus ei ole just kõige parem fotograafide sõber… Mõnus päev oli 🙂
Ajaarvamisega on mul ikka väga pahasti. Inimesed Eestis räägivad suvest. Vaatasin kalendrisse. No jah… peaks nagu olema jah suvi… ma ei tea, mis kasvab, mis idaneb, mis mädaneb ja kui FBs näen postitusi, siis ei imestan, et kas tõesti juba…
31.mai 2020 algas Goas vihmahooaeg… Nüüd on 4-5 kuud kohe kindlasti mureta… Minu esimene monssoon Indias… ehee…. Kolmas päev… oli padukas ja raju ja nüüd, kell viis õhtul on ilus helesinine taevas, mis kohe varsti taas halliks muutub… Hetkel vaade minu töölaua tagant
Kõik on niiske ja märg, midagi ei kuiva ja see on alles algus… varsti hakkab kõik haisema… niiskuse järgi… No ei kõla just hästi.. pimeduse, külma ja vihma eest ma ju Indiasse põgenenud olengi need 10+ aastat… Kuid kogeme ära, et teada ja arvestada… Usun, et esimene ja viimane kord.
Eerika sõitis 2 päeva tagasi tütrega Eestisse. Erilend. 1 inimene koos 2 5* hotelli ja toiduga läks 1500 eur inimene ja 30 tundi reisida. Üks ots! Ja eks lennukis ikka igasugused koroona meetmed… kummikindad ja maskid…
KLM pakub 2450 eur 1 ots… Viimased Finairi pakkumised siit juba liikumispiirangu ajal olid hinnaga 520 eur ainult, kuid mina otsustasin siia jääda…
Lõpuks teema papaia. Ma ei söönud papaiat üldse. Minu arust oli sellel okse lõhn ja see segas söömist. Kuid vaikselt hakkasin aru saama, et on ka ilma okselõhnata ja väga häid papaiasid ja see on tõesti üks maitsev puuvili. No ta kasvab armsasti mitmekümne kaupa ilusa puu tüve küljes… Sain ökoloogilist papaiat tuttavate aiast.. vau, sellel ei olnud üldse miskit lõhna. Täna ostsin mammikeste käest Panaji tee ääres. SUPER. Kuldne oranž, piklik, magus kui mesi… Tuleb lihtsalt leida õige sort ja tuleb osata valida õige valmidusastmega papaia. Papaia on eelkõige tuntud seedimise korrastaja, kuid papaia puu lehed, mida lisatakse smuutile ja tarbitakse kuivatatult, on super dengue palaviku ravi, normaliseerib vererõhku, aitab vähi korral jne, jne… Ja sama seemnetega, mis väidetavalt on väga tugeva põletikuvastase toimega, tapavad kõhus parasiite nagu kõrvitsa seemnedki ja omavad veel mitukümmend tervist turgutavat omadust. Ma ei hakka kõike siin ette lugema. Vaadake videost. Papaiat puhastades ma lihtsalt võtan lusikatäie ja söön kohe ära (mõnes kohas ei soovitata üle 1.5 tl päevas, rasedatele ja imetavatele emadele keelatud), ülejäänud seemned korjan sõelale, pesen ja panen õhukese kihina kuivama. Edasi saab neid kasutada kui pipart. Neil on mõnus vürtsikas maitse. Isegi muffinite sisse pannakse. Nii, et head isu Sullegi, kallis lugeja… Aa, papaia annab vilju juba poole aastaselt! Seega, tasub katsetada mõnd madalamat sorti kasvuhoones kasvatada ehk 🙂 Mul on rõdul mitu taime ja kavatsen need nüüd vihmaperioodi ära kasutades alla aeda istutada 🙂 Kui ma ei saa neid ise kuue kuu pärast nautida, siis ehk keegi teine ikka saab 🙂
1 aasta hiljem – 15.mai 2021 käisin metsas jalutamas ja tulin tagasi kokamimarjadega, millest on terve päeva rõõmu olnud… Lisan need siia postitusele…
Kokamivili ja kokamipuu. 15 mail 2021. Foto: Katrin Aedma
Kokamimahl soodaveega ja kokamimarjade jääk, millest sai veel mitu klaasi morssi 🙂 Foto: Katrin Aedma
16.mai 2020, laupäev
Kirjutan siia natukene avastusi. Nimelt esimeseks võtame kokami või kokum. Sõitsime Perenemi vee eest tasuma… no vaid 45 min baigiga sõita siit Calangutest… tee peal peatasime baigi, sest maas oli palju suuri punaseid laike. Hmmm, see tähendab midagi huvitavat – kukub puu otsast alla ja tundub söödav ja jamun see ei ole… Vaatlesime lähemalt – ümarad viljad, nagu ümarad ploomid – rohekad ja punakad. Proovisin siis ühte. Tundus söödav ja sõbranna ütles ka, et kollased, oranžid ja punased viljad pidavalt enamasti söödavad olema… Vilja sees oli 2 kivi ja sisu selline mahlane nagu kirsil, kuid hapukas. Võttis aega, mis võttis, et teada saada, et tegemist on kokami puuga 🙂 Juba aastaid olen tuttav kokami mahlaga ja kuivatatud kestadega, mida turul tädid müüvad ja tean, et kokam on jahutav, seedimist parandav (pakutakse vahel ka toidukohtades peale sööki või fish thali taldrikul ühe kausikese sees), kõhuprobleemide korral hea abimees jne, jne, kuid, et nad selliselt puu otsas kasvavad, see oli mulle teadmata 🙂
Loe siit, kuidas teha kokamist jahutavat jooki: Jahutavad joogid. Kokami mahla müüakse nii soola kui suhkruga. Mõtlesin, et miks mitte katsetada aroonia mahla soolaga? Ma juba aastaid ei tarbi siirupeid ja tänu sellele jäävad minu poolt ka enamus mahlad joomata… kuid kui katsetaks suhkru soolaga asendada?
Kokam tree, Garcinia indica, a plant in the mangosteen family (Clusiaceae), commonly known as kokum. Starting point for Solkadhi. Sõber saatis sõbra poolt korjatud viljadest foto
Kokamit kasutatakse sarnaselt tamarindile ka toidu maitsestamiseks. Kuivatatud marju müüakse alates ca 2022 ka pähklipoodides, kilesse pakitult. Ka kuivatatud marjadest saab jooki teha ja valida, kas osta soola või suhkruga marjad. Mõlemad kõlbavad ka niisama näksimiseks nagu mustad ploomid näiteks 🙂
Nüüd see naljakas jackfruit, mille suured viljad kasvavad suurte puude tüve küljest naljakalt välja. Näen neid iga päev, kuid alati on miski probleem, et korralik foto teha. Kirjutasin jackfruitist blogis ka eelnevalt: Jackfruit. Nüüd aga tahaks lisada, et seda puuvilja, nii nagu ka näiteks leivavilja ja banaani, kasutatakse toorena söögiks nagu köögivilja, kuid valminuna nagu puuvilja… ja kuigi selle vilja seemneid saab keeta lihtsalt nagu ube, kui teeme soolaube, on väga hea teha neist ka hummust! Täpselt nii nagu hummust tehakse, kuid kikerherneste asemel kasutada jackfruiti seemneid. Hea teada neil, kes kuskil soojal maal, kus Jackfruit kasvab, pikemalt viibivad ja kellele meeldib toiduga eksperimenteerida 🙂
Kruvipalm on üks huvitav puu – väga ilus ja müstilise välimusega ja imelike kaunite viljadega. Olen ammu seda puud imetlenud ja esimest korda nägin seda Goas kui jalgsi Baga rannast üle mäe Anjuna turule jalutasin… Õigemini siis oli esimene kord, kui ma seda puud teadlikult märkasin ja vaatlesin. Siiani ei teadnud sellest puust suurt midagi, kuniks… tuli jutuks, et kui Indias on pulmas külalisi mitu tuhat, siis tehakse sellist tempu, et lisatakse toidule teadlikult kruvipalmi mahla (keora ehk kewra essents), mida valmistatakse kruvipalmi isasõite destilleerimisel.
95 % Indiast eksporditavatest õitest tuleb Ganjami osariigist, kus on ligi 200 registreeritud kewra destilleerimise vabrikut, mis on selle osariigi peamiseks sissetulekuallikaks. Seda essentsi natuke toidule ja ka parfüümile lisades saab imelise lõhna. Kewat kasutatakse eelkõige magustoitude juures, samas ka riisitoitude ja šašlõki tegemisel, et saada hea lõhn ning lisaks on tal on selline efekt, et inimesed ei soovi palju süüa st jagub rohkem 🙂 Siin hakkas mul kohe pirn peas põlema, et äkki on sellest abi dieedi pidamisel?!? Vaja uurida 🙂
Olen aru saanud, et Indias ei kasutata lõhnava kruvipalmi ehk pandanus palmi lehti ja õitest tehtud mahla nn Aasia vaniljet (keora ehk kewra essents, või vesi) toidu valmistamisel nii palju kui mujal Aasias. Lehti pannakse siin eelkõige näiteks riisitoidule nimega Byriani.
Samas on Kewdaõli apteegis saadaval ja see on stimulant ja spasmolüütikum ning seda kasutatakse peavalu ja reuma korral. Lugesin seda siit: Kewala.
Kuigi kruvipalmi õied lõhnavad hästi, ei kasutata neid India templites pühadel rituaalidel, sest väidetavalt olevat kruvipalm neetud valetunnistuse andmise eest. Nimelt räägib müüt, et Kosmose aja alguses lähenesid lord Brahma ja Vishnu hiiglaslikule Šiva lingamile (peenis) ja asusid leidma selle algust ja lõppu. Vishnu asus otsima lõppu ja Brahma algust. Vishnu hakkas metssea kujul kaevama allapoole maa sisse ja Brahma lennanud luigena ülespoole, et Šiva lingami algus leida.
Kuid kumbki ei leidnud, mida otsisid. Vishnu, rahulolevalt, jõudis Šiva juurde ja kummardus tema poole kui ülima poole, kuid Brahma ei andnud nii kergelt alla. Brahma nägi pärast mõnda aega rändamist ketaki lille (kruvimänni õit), mis puu otsast alla rippus. Ta võttis lille ning naasis Lord Šiva juurde. Brahma ütles, et leidis ketaki lille Shiva linga ülaosast ja ketaki toetas seda. India elu- ja surmajumal Šiva sai maruvihaseks ja needis ketki lille, et seda kunagi templites ei pakutaks ja seetõttu ei kasutatavat ketaki lille kunagi Lord Shiva kummardamiseks.
Ja selle kruvipalmi sordi, mis Goas kasvab, viljad ei ole vist söödavad… Veel ei ole ma aru saanud, et kas ja mis… nimelt on olemas hala fruit… mis kasvab ühe kruvipalmi otsas ja see on söödav 🙂 ja nii mõnegi kruvipalmi viljad on söödavad ja seda saab lugeda siit: kruvipalm, kuid ma uurin veel kohalikelt goalastelt, et kas söövad või ei 🙂 Homme aga lähen ostma kewala vett ja õli 🙂
Lisan siia veel vahva ananassipildi ja sapota ehk chikoo (chiku) – mu ühe kohaliku lemmiku foto, mis tegin.
Chickoost lähevad paljud turistid turul mööda arvates, et tegemist on kartuliga. Ei. Kui vili on katsudes natuke vetruv, siis on ta valmis. Pese korralikult ja söö koos koorega. Ole ettevaatlik, sest sees on mõned suured ja kõvad seemned. Ei jõua ülesse lugeda, milleks see kohalik puuvili kasulik on, sest neid asju on nimekirjas palju alates mineraalidest ja lõpetades seedimise soodustamisega. Seemned purustatakse ja sellest tehakse juustele maski… Siin saab lugeda inglise keeles.: Sapota kasulikkus
Hetkel aga naudin mangohooaega 🙂
Peale muudatusi, mis wordpress tegi, ei ole lihtne vanemate postitustele midagi vahele lisada, niisiis panen siia foto kruvipalmi kewra vee pudelist, mis mul kodus on.
Kewrat leiab Goas näiteks sellises pudelis. Foto: Karin Aedma
Eerika sõitis 2 päeva tagasi tütrega Eestisse. Erilend. 1 inimene koos 2 5* hotelli ja toiduga läks 1500 eur inimene ja 30 tundi reisida. Üks ots! Ja eks lennukis ikka igasugused koroona meetmed… kummikindad ja maskid…
Goa blogi 