8. august 2020, laupäev
Ilus kuupäev 08.08.2020. Käisime Urvega Calangute rannas. Jalutasime mööda Calangute Beacroadi Baga ja Calangute ristmikult alla… Poed kinni… vaid 1 riidepood ja 1 alkoholipood olid lahti kogu selle tiheda kaubatänava peal, mõned inimesed istusid ühes pimedas restos, mullikas karjus kõva häälega tühjal tänaval lonkides… koerad, lehmad…
Randa jõudes võttis meid vastu tohutu koerte haukumine, sest meie ees käis nähtavasti “võõras” koer… Suur koer, suure kasvajaga ja väga rähmas silmadega… Ehk läks ta vette leevendust otsima… Rannas olid mõned inimesed, palju koeri ja vareseid.
Koerad hirmutasid tüdruku minema….
Pildistasime Lobo restorani ees ägedaid dekoratsioone – suuri merihobusid ja teokarpe… Indias osatakse kunsti teha ja eriti oskuslikud on nad suurte kujude tegemisel… Vaata ja imesta…. Super! Trepile kahe merihobu vahele tuli istuma tüdruk ja hakkas wrappi sööma. Alguses piiras teda vareseparv, siis jooksid kohale koerad ja piirasid ta ümber. Kui ta selle avastas tõusis püsti ja tuli treppidelt liivale, koerad järgi ja kõik vaatasid kätt, milles ta hoidis kilekotti wrapiga…
Tüdruk oli nii hirmul, et viskas wrapi eemale ja koerad jooksid selle juurde.
Karja juht võttis ohjad enda kätte ja hakkas kilekoti sisu uurima. No vot seda oleks pidanud ma filmima… koer harutas ettevaatlikult kilekoti lahti ja vaatles seda wrappi ikka päris pikalt, kuid ei puudutanud… Kogu see protseduur toimus esihammastega ja ettevaatlikult nagu oleks tegemist mürgiga… Näljane rannakoer ja ei kugistagi sööki koos kilekotiga alla? Ei, ei kugista. Rääkisime Urvega sellest, et praegu on kohalikud koerad nii näljas, et söövad isegi Pedigreed või mis iganes need pressitud junnid on, mida osad inimesed oma koertele annavad…. Ma olen elu aeg oma koeri toitnud toidujääkide ja päris toiduga ja loomad on mul alati olnud väga terved… Siin armastavad koerad chapatisid, riisi ja vürtsikaid kastmeid ja on õnnelikud, kui vahel ka liha või konti sekka saavad…
Nii aga see koer ei tahtnud üldse seda wrapi… Lõpuks võttis ta wrapi ühest otsast hammastega kinni ja lasi sellel lahti kukkuda… ikka ei leidnud ta, et see on söödav… Ta raputas seda natuke, pillas maha ja siis… tõstis jalga ehk siis pissis selle peale ja läks eemale… Ka teine koer, kes kogu sellest karjast oli kogu tegevust jälginud, läks korra wrapile natuke ligemale ja pööras kõrvale… Mõtlesin, et küll on õnnelik neiu, et ta selle söödamatu “söögi” koertele viskas ja seda ära ei söönud… Tegin järelduse, et see wrap oli crap… ehk siis jama…
Kõik, mis juhtub, juhtub meie hüvanguks… See tüdruk oli kindlasti õnnetu, et see wrap tal söömata jäi, kuid meie Urvega olime tunnistajateks, et see oli tema õnn… sest kui juba näljased rannakoerad ei söö seda, siis järelikult on see veel enam mürgine selle tüdruku keha jaoks…
Rand oli räpane. Torm on toonud suurel hulgal pastikut randa. Meri vahutas ja möllas ja kohises. Rannal liikusid vaid mõned inimesed, kuid ilm oli imeline… vaid paar piiska vihma…
Kõndisin koju mööda randa. Pildistasin, mis silmale meeldis ja lihtsalt kõndisin kodu poole… See kellegi luuga ja meritähega on minu seekordne lemmikfoto
Liiv on sõmer ja kuldne… Nii mõnus puhas ja värske õhk… Oleks soovinud sinna magama heita, kuid kahjuks ei ole see turvaline…
Väike vahejuhtum oli koertega, kes kõik tulid rõõmsalt säravate silmade ja paremale-vasemale hoogsalt liikuva sabaga joostes minu poole ja siis pettumusest, et ma ei olegi see valgenahaline, kes söögiga tuleb, hakkasid mu peale haukuma ja olid väga agressiivsed. Nendega tuleb ettevaatlik olla, sest nad ei ole nii nunnud, kui paistavad. Kui Sa ikka ei too ja ei anna neile seda, mida nad tahavad, siis võivad ka kallale tulla… Nad on alati valvel…
Leidsin suure tühja puhta korgiga plastikpudeli ja võtsin merevett koju kaasa… See protseduur, et vesi pudelisse saada, oli suhteliselt komplitseeritud… lained on suured ja rannaliiv väga vajuv… Kleit sai aluspüksteni märjaks, kuid vee sain kätte ja ise sain ikka kaldale…
Rannas käib praegu 1-2 rannavalve poissi, kes liiguvad edasi-tagasi ja ei istu ühes kohas. Paistab, et nad on varesed dresseerinud, et need olukorral silma peal hoiaks…
Osades kohtades on ehitatud mereranna kaitseks barrikaadid suurtest liivakottidest, mis raudvarraste ja köitega kinnitatud. Küllap just sealt on kombeks merel liiv ära uhtuda…
Kodus avastasin, et rinnaesine punane… päike, mis ei tundunud üldse soe, pani ikka oma märgi mulle külge 🙂 Ma olen hetkel nii valge, et naeran, et viimati olin ma vist nii valge sündides… No tõesti… Tavaliselt korjan päikese külge talvel lõunas, suvel Eestis, Norras jm… kuid sel aastal olen ju suvel Indias ja soe vihm on meie põhiline kaaslane siin hetkel.
Vot selline vahva rannakäik 🙂
Päris kodu juures jäi pilk taas peale sellele, kuidas siin puid maha võetakse ja kärbitakse… Võib ju jääda mulje, et ma teen järeldusi 1-2 juhtumi põhjal, mida näinud olen. Ei! Ma olen selliseid asju näinud korduvalt ja korduvalt ja jälle… No ei saa mina aru, mis toimub. Küsin kohalikelt kommentaari ja jagan teiega ka. Seal ju ometi peab olema loogiline põhjendus… selle puu ja aia omaniku naabrit tean juba ca 10 aastat. Vot temalt küsingi, mis värk on. Kõik, mis kukkuvate okste ja pakkude all, ka see saab lammutatud. Sedakorda siis jäi taas aed ette… hea, et mitte mõni inimene või koer või mõni auto või motikas…
Töö kiire ja korralik!
Mulle on jäänud mulje, et mingi amatöör ja kaskadöör on sae ostnud…
Öö läbi sadas padukat ja hommikul ka. Hetkel +25, eile oli +29. Mõnusalt jahe. Hommikuks tegin pannkooke 🙂 Ja nüüd hakkan karaskit tegema. Iga päev ei taha india toitu…
Nautigem pühapäeva!
Poegade arv, kes munast koorub ja kes kunagi üldse vette jõuab, pidi olema väga väikene võrreldes munade arvuga…
Goa blogi 