Kirju-mirju ja lärmakas India tänav või turg viib nii mõnegi turisti segadusse ja me ei pane tähelegi, kui petta saame. Varastamine on hinduismis taunitav, petta võib küll…
No ja tehakse ikka mõlemat. Seekordsel Mapusa turu reisil toppis pikanäpunaine oma käe Tiia kotti, selgitasin, mis on see nö safran, mida turul müüakse ja Inge pani tähele, et solvunud müüja ei parandanud tekki ära…
Ära osta Mapusa turult safranit!
Safran kallis, lõhnab ja kui niiskete näppude vahel seda pressida või keelele panna, siis annab õige safran nii maitset kui kollase värvi. Muuseas, ehk on huvitav teada, et tagetese lille peetakse vaese inimese safraniks.
Selles kandilises karbis ei ole safran. Seda müüakse 200 ruupiaga. Teises väikeses topsis, mis maksab 500, on safran, mis tuuakse taskust välja nö teadjatele… Kuid ka sellega tasub olla ettevaatlik. Kašmiiris kasvatatakse safrani krookuseid ja seal kasutatakse safranit palju.
Solvunud müüa kättemakuskatse
Ingele meeldis käsitööna valmistaud kena tekk. Jah, see oli imeline. Ivo pani tähele, et seal on lahtiseid kohti, mis vajavad parandamist. Hind oli selleks ajaks juba kokku lepitud ja palju vähem kui naine seda algselt küsis. Ja siis need kohad, mis parandamist vajasid… Ok, naine otsis niiti, leidis ja parandas ühe koha ära, pani kiirelt teki kokku.
Palusime veel kord teki lahti lappida. Ikkagi on üks koht, mida parandada. Inga ütles, madalama hinna ja see solvas müüjat. Ta hakkas niiti nõela taha ajama, meie ajasime samal asjal teise müüjaga juttu, kes proovis malasid vägisi maha müüa… Ainult Sulle India Barbi, ainult selle pärast saad nuu head hinda, et Sa Katrini sõber oled, täna oled esimene klient, anna mulle head õnne, osta… ära kellelegi ütle, et Sa nii hea hinna said jne, jne…
Ja siin peavad tõesti silmad olema selja taga. Nimelt kasutas naine võimalust ja pakkis jälle teki kokku ja kotti, tehes näo, et see on nüüd parandatud. Inga ütles, et tema küll ei näinud, et ta õmmelnud oleks… ja nii oligi. Uuesti tekki üle vaadates selgus, et töö tegemata…
Üks reegel – enne kui oma hinna ütled või kui hinnas kokku lepid, vaata kaup üle. Kokkulepe on kokkulepe. Enne seda võid kaubelda palju süda lustib ja kauplemine on selline mõnus mäng, kui oskad seda nautida, ilma vihata, ilma nõudmisteta. Ja loomulikult, kui avastad, et kaup ei ole terve jne, siis pead ostust loobuma või siis hinna alla kauplema.
Infoks ka, et enamasti on bašmiina ja siidisallid kahjuks muust materjalist. Seega ei tasu uskuda, et saad selle õige asja 100, 200 ruupia eest.
Indias on ütlus: Pay nothing, get nothing ehk maksa ei midagi, saad ei midagi… Seda tasub meeles hoida 🙂
Sõitsime Mapusa turule ja hakkasime bussijaamas bussilt maha astuma. Ma ei olnud veel täielikult oma istmelt tõusnud, kui märkasin, et Tiia kotti siseneb üks pruun käsi… tõusin, haarasin käest kinni, tirisin kotist välja ja karjusin naise peale.
Kui väljusime, kadus naine kiiresti inimeste vahele. Jah, ma oleks võinud ju teda kinni hoida ja politsei kutsuda, kuid olen turist. Ükski kohalik ei reageerinud ja minul valgena ei ole vaja probleeme. Tiia päästetud, teised hoiatuse saanud, läheme eluga edasi…
Hoia oma asjadel silm peal ja eriti seal, kus on massid ja rüselemist. Koti lukk kinni ja tea, et ka koti põhjasid lõigatakse puruks ja kaelast tõmmatakse kuldkette… Ja seda igal maal…
Mapusa turg on seda väärt, et sinna minna. Lõuna Goas asuvad inimesed käivad Margao kohalikul turul. Meie siin, Põhja Goas aga käime siis Mapusa turul. Mapusa häälda Mapsa. Turule saab sõita millega iganes, kuid õige tunde saab kätte ikka kohaliku liinibussi teenust kasutades. Kasulik on minna varema ja mitte lõuna peale jääda.
Lõunal on mõned turupoed ja paljud Mapusa tänavapoed kinni. Lõuna kestab umbes 13.00 – 16.00. Osad inimesed söövad oma müügikohal pöörates end ümber nii, et ostja jääb nende selja taha. Segada ei ole ilus, kui inimene sööb, sest söök ja söömine on siin pühad. Loomulikult, söök on ju korraliku une kõrval, üks peamised keha energiaallikaid 🙂
Proua Banaan. Goa, Mapusa, jaanuar 2023. Foto. Katrin Aedma
Bussis juhtus esimene vahejuhtum…. rätiga kaetud näo ja peaga ja suurte päikeseprillidega india naine pistis oma käe Tiina kotti. Sellest kirjutan siin: Pikanäpunaine.
Kui juba Mapusasse tulla, tasub käia ka suures apteegis, kus esimesel korrusel tavaravimid, teisel aga kenasti koos homoöpaatia, veterinaaria ja ajurveeda.
Nüüd on siis turg lahti olnud juba vast 3 korda ja päris palju rahvast. Olen kindel, et turg kasvab veelgi, sest suurel platsil, mis monssooni ajal on alati vee all, on ruumi veel küllaga, et igasuguseid atraktsioone püstitada.
Turule jalutades märkasin tee ääres havisaba, mis õitses nii ilusa pika õiega, et pidin seda kohe pildistama 🙂
Ilus, eks?
Ööturul käik on vahva käsitöönäituse külastus 🙂 Mul ei lähe see kunagi väga kiiresti, sest ikka ja jälle hõikab mõni müüja, kes mind juba aastaid teab, hello, nii hea meel Sind näha ja siis räägime ikka natuke juttu, vahel rõõmustan neid mõne ostuga ja soovin head müügiõnne.
Mida siin siis leida võib? Seekord oli minu turulemmikuks, pigem lemmikkaubaks vaibad, mis on lihtsalt nii ägedad ja ilusad… ja rasked… Olen neid ammu imetlenud. Minu mäletamist mööda hakati just selliseid müüma siin koroona ajal väikestel turgudel, kus me käisime. On ikka ägedad… nende Eesti koju saatmine postiga saab olema kulukas, vast hetkel kuskil 100-150 eur. Ja lisaks saatmiskulule on ka makse maksta vaja…
Kõik voodikatted, olgugi, et nad enamasti pesemisel värvi annavad ja nende hooldamisel peab teadlik olema, on alati mu lemmikud. No kus on ikka kunst. Üks selline kate muudab kogu korteri imeliseks…. loomulikult vaid siis, kui see stiiliga sobib…
No kas pole kaunis? Milline kunst! Seoses oma magistritööga, mis puudutab loovisikute e-portfooliot, lugesin just, et arengumaadel on looming nii kõrgel tasemel, sest neil ei ole telekaid, arvuteid, internetti nii palju kui meil ja need piirkonnad, kus seda kõike tehnikat on vähem, seal teevad inimesed veel käsitööd ja millist veel! Ja just läbi loomemajanduse on võimalik nende maade elutaset tõsta.
Turul püüdis mu kinni ühe käega nukumeister ja tutvustas seekord ka oma naist. Oh, kui ilus see kõik on, mida ta müüb. Üks elevant on mul juba Eestis ema juures, ja neid nukke on ka omajagu… Nii, et osta ma midagi ei soovinud, kuid ikka on tore vaadata, rääkida, kiita ja siis head müügiõnne soovides edasi kõndida.
Oh ja siis need kiiged ja kotid 🙂 No loomulikult sai müüja mul sabast kinni ja küsis, noh, et kas on mul ilus pood sii. Muidugi on! Tal on ka Baga tee ja Calangutes Mira hotelli vastas pood – iga aastaga aina uhkem. Poiss kinkis mulle väikese kotikese, mida ma juba paar nädalat igatsen 🙂 Olen tänulik ja rõõmus 🙂 Maksta ei lubanud 🙂
Oh, kuidas ma oma kiike igatsen… see on pakitud, ma isegi tean, kus see on… terve tuba on täis kotte, maast laeni ja seal kottide hulgas on üks, kus on minu kiigete, mida ma kaasa ei saanud võtta, kui peale koroonat Indiast koju tagasi kolisin…
Eks ma saan ju uue ka osta, aga see on tõesti raske ja kus on praegu mu kodu? Just seal, kus on mu hing ja mu hing eksleb ringi siin ja seal… seega, mida vähem on mul nodi ja mida enam ma olen valmis sellest loobuma, seda lihtsam on mul elada…
Selle aasta trend on Goas meeletus valikus erinevaid unenäopüüdjaid. Neid on ikka igal pool ja ei saa salat, ägedad on need minu arust 🙂
Vürtsidest ei saa üle ega ümber. Vürtsimees jooksis rõõmsalt minu juurde kohe, kui mind märkas. Kiitsin, et tal on super väljapanek ja ausalt öeldes unustasin isegi ära, et mõnd vürtsi võiks osta 🙂 Mul köögis 3 peamist asja olemas hetkel – must pipar, must sool, kivisool ja kurkum 🙂 Nelja päeva pärast kolin järgmisesse talvekorterisse, seega pole mõtet lisa tekitada 🙂
Palmilehe Babuga jagus juttu kauemaks. Kunagi, kui mulle räägiti, et kuskil siin Chennai kandis on tempel, kus on hoiul kõikide inimeste elufailid ja need on kirjutatud palmilehtedele, siis ei olnud mul õrna aimu ka, et kuidas need palmilehed välja näevad või kuidas neile üldse kirjutada saab.
Siis ühel päeval leidsin rannast sellised kuivanud peene pruuni kauni käsikirjaga nagu õhukesed puulaastud. See oli Keralas. Läksin nendega hotelli ja õhtul küsisin omanikult, et kuule, mis need on. Omanik selgitas, et neid ära koju küll too, need on surnud inimese horoskoobi lehed, mis koos tema tuhaga merre visatakse, kui elu siin maal on läbi… Ta ütles, peale nende lehtede uurimist, et õnneks, see on hea inimene olnud, pole hullu. Palusin tal need lehed ära visata. Aga jah, palun, pildil on siis palmilehtedest kunst ja Babu pakub neid Arpora ööturul ja veel enamat Arambolis, kui ma ei eksi. Igatahes uurin asja, sest see piirkond, kuskohast ta pärit on, on põnev… Ja Sida meditsiin on põnev… Ja palmilehe kunst on olnud tema pereäri juba läbi paljude põlvkondade… Lasen endale midagi palmilehele kirjutada… midagi, mida soovin meeles pidada… et elu oleks ilusam… näiteks… KÕIK LÄHEB MÖÖDA!
Leidsin endale ehtemüügi jaoks peegli. Onju ilus end ilusast peeglist vaadata? Mul on üks väga äge peegel, kuid selle vars läks katki… nüüd siis vaja uut. Ilusad, aga rasked. Vaja veel vaadata…
Keralas tehakse kuulsaid erilisi peegleid Aranmula Kannadi ehk Aranmula peegel. See on tina ja vase sulamiga käsitsi valmistatud esimene pinnapeegel, mis on valmistatud Aranmulas, Pathanamthitta väikelinnas, tänapäeva Keralas, Indias ja see kuulub Kerala naise abielutraditsiooni hulka… See onu ütles, et tema sellest peeglist ei tea midagi, mis on ka loogiline, India on väga suur ja kui nad siin teavad, mis on jooga või asana, siis juba see on suur asi 🙂
Arpora ööturul on kõike külluses. Isegi kala SPA on eriti uhkel kujul esindatud.
Kaasa ei tohi söödavat ja joodavat turule võtta. Sees on kõik olemas. Ka vesi. Sissepääsu juures kontrollitakse suuremate kottide sisu. Piletit Arpora ööturul ei ole.
Mis see on? Keema, chiken keema (loe kiima).
Ma teadsin kohe, mida oodata – kana hakkliha maitseainetega küpsetatult. Ma nii oleks tahtnud sinna lisada rohelisi herneid… Ise teen siis lisan… Võtsin kausikese seda 100 ruupia eest (umbes 1 euro 20 senti) ja parathast loobusin. See ei ole kerge siin Indias loobuda saiailistest, sest India köögis tehakse väga palju erinevaid põnevaid toite just jahust ja veest. Kuna aga toit oli isegi veel vürtsikam kui oodata oskasin, siis tirisin laua ääres kotis välja salakauba – poee e Goa traditsioonilise saia, millega valvur lubas mul sisse tulla saades aru, et olin need breadvalla e leivamehe käest tänavalt hommikusöögiks ostnud. Valvur teab, et neid müüakse vaid paar korda päeva ja ilmselgelt ei ostnud ma neid siin nosimiseks. Palus ainult mitte näidata, et mul need kotis on… no ei näidanudki, sõin, et suudaks kuidagi selle samas mõnusalt vürtsika toidu ära süüa.
Peale jõin ananssi mahla. Kui mahla ostan, siis alati mõtlen, mida ma ise viitsi koorida. Ananass on üks selline elukas 🙂 Kuigi tean üht eriti ägedat ananassi söömise viisi. Mudid nii kaua kui saad tõmmata ananassi seest koonuseid ja neid siis nosida. Aga mudima peab tervet ananassi päris kaua…
Minu kodust on sinna jalgsi 4.5 km ja samapalju tagasi. Asjaliselt ca tund sinna, 2t seal, 1 tagasi koju 🙂
Jah, samas see Arpora turg ei ole selline nagu oli endine Ingo turg või selline nagu on Anjuna komapäeva turg või Hilltop. Mis see erinevus siis on?
Arpora, Anjuna ja Hilltopi turg
Arpora turul ei müü oma kaupa tavapäraselt hipid ja valged, kelle käsitöö maksab ja ei ole siseturisti jaoks atraktiivne. Nemad on Anjunal, sest see on pikk päevane turg ja Hilltopis.
Anjuna turg on päeval ja algab päris vara hommikul. Mida varem lähed, seda jahedam on 🙂 Turl käigu võib venitada tervelepäevale, kuid tasub põgeneda enne kui asju hakatakse kokku panema ja müüjad hakkavad turult ära sõitma… oh seda tolmu! Turul saab süüa, juua, lihtsalt chillida ja ka ujumas käia, sest see on ranna ääres.
Olen mitu korda turule läinud üle mäe. Pean hoiatama, et seal ei ole konkreetset rada, pimedas ei tohi seal käia ja kui füüsiliselt heas vormis ei ole, siis parem ära katseta. Eriti kuumaga on see põnev reis üsna väsitav. Ajuna mäetripi kohta saad lugeda siit: Üle mäe Anjuna turule.
Hilltopp on selle poolest huvitav, et seal on palju esinejaid ja õhtu lõpuks, täpsemalt ööd jääb lõpetama psühhodeelne muusika. Mis see veel on? No vaata… seotud narkootikumidega… Aga mulle meeldib seda ka ilma stimulantideta nautida.
Psühhodeelne muusika, India
Kui Hilltopi turul ringi käid, siis näed, et ka puud on selliste neoonvärvidega kaunistatud… narkojoobes inimeste jaoks… pildid hakkavad liikuma…
Hilltopp on tasuline. Sissepääsu hind ei ole paju on muutuses. Kontrollis saad pitsati käele. Mina keeldun sellest alati öeldes, et mul on allergia 😉 Põnev vaatamine, palju põnevat käsitööd. Klassi nö kõrgem kui teistel turgudel ja perenaine, kes seal kamandab, ei lase sinna turule kõiki. Valib.
Nii, nüüd siis turul käidud ja tükiks ajaks isu täis 🙂 Koduteel pildistasin Sulle ühe krabi ka 🙂
Kui oled turistina Goas, siis on vähemalt 1 ööturu külastus küll üks põnev tegevus, sest sinna on kokku toodud kunsti igast kandist ja näed päris palju Indiat ühes kohas 🙂
Selleks korraks siis taas soovin Sulle ilusat elu ja toredaid tegemisi, võta aega olla endaga, elada oma elu, tegeleda oma tervisega, sest kõige olulisem oled siin maailmas Sina ise – kui Sina oled terve ja tugev, siis on Sul võimalik pakkuda teistele tuge ja siin maa peal oma missiooni täita 🙂
Igaüks saab valida, kuidas oma elu elab, suures osas ka seda, mida kogeb ja mida mitte.
Istun hetkel kodukontoris Majordas Sefrani külalistemajas armsas väikeses toas suure rõduga, mis on ühelt poolt kaetud klaasiga ja vaade avaneb džunglile… all on konnatiik, kus hommikul konnad kontserti annavad koos nende sadade lindudega, kes tihedas troopilises metsas kõvahäälselt uut päeva tervitavad.
Imeline!
Bimla koputab uksele. Kutsub tõlgiks Premi. Küsin, kas soovid koristama tulla? Prem tuleb Bimlale appi ja vastab, et jah. Ütlen naeratades, et koristada ei ole vaja, ma olen puhas naine ja sulgen ukse.
Mis Goas koroonajärgselt muutunud on? Palju siseturiste, vähe välisturiste, hinnad kõrgemad, eriti elamiskohtadel, rumm Old monk maksb nüüd 80 ruupia asemel 250 ruupiat, välismaa VISA kaardiga enamus kohtades tasuda ei saa, rahavahetuspunkte palju vähem.
Mõtlesin, et panen siia kirja need asjad, mida me Eda, Marise ja Jaanikaga nädala jooksul koos ette võtta jõudsime ja seda siis elades Lõuna-Goas, Majordas.
Reis Tallinnast Goasse
Meie reis Tallinnast Goasse oli vahva. Eesti piiril oli oluline, et oli olemas India self declaration ehk maale sisenemise kaart, kus kirjas, et kas oled vaxitud või mis kuupäeval on tehtud PCR test. Minul ei kontrollitud peale pileti midagi, kuid pisteliselt küsiti nii PCR testi vastuseid näha, kui ka Indiasse sisenemise deklaratsiooni, mille Estlive, kelle kaudu piletid olid ostetud, oli kenasti ise koos viisaga ära teinud. Tore!
Hommikul oli uudistes teade, et see tüüp, kes templis kinni püüti, oli ikka mafioosnik ja et politsei eskort hakkas siis teda tema osariiki viima ja tee peal olevat palju vihma sadanud ja autojuht olevat olnud väga väsinud ja mingi loom olevat tee peale jooksnud ja siis autojuht pidurdades tegi avarii, mafioosnik olevat jooksu pistnud ja politsei lasi ta maha… Kui see uudis nüüd siis ära “tõlkida”, siis esmalt ei ole üldse kindel, et tegemist oli selle isikuga, keda tegelikult “sooviti” tabada, teisalt teeb politsei tavaliselt nii, et teeb väikese lavastuse ja laseb kahtlusaluse maha, sest ta “põgenes”… Kui sellise mastaabiga kurjategija hakkab tunnistusi andma, siis selgub, et temaga koostööd teeb nii palju ministreid, et parem on ta kutuks teha… “Surm lahendab kõik probleemid. Pole inimest, pole probleemi!” nagu isake Stalin olevat öelnud… ja õigesti ütles… Siin veelgi tema elulisi tsitaate…
Kommentaariks, et Jossif Vissarionovitš Stalin, tegeliku nimega Ioseb Džugašvili (21. detsember 1879 – 5. märts 1953) oli Nõukogude Liidu juht. Millal? Seda oli endalgi huvitav teada:
Blogi on tüesti põnev kirjutada, kuigi see võtab meeletu aja… Nimelt detaile täpsustades töötan ma läbi meeletul hulgal infot ja leian igasuguseid huvitavaid teadmisi… Näiteks uurides, mis aastatel Stalin NL juhtis, lugesin läbi tema elulookirjelduse siit: Stalini elulugu ka siit: Stalin. Väga huvitav… sadist vägivaldsest perekonnast… 7 miljonit inimest mõrvati tema valitsusajal… õudne! Ja vaadates seda, keda siis mina, kes ma olen sündinud 1970 aastal ja kelle keskkooli lõpu eksamitest juba eemaldati kohustuslik Nõukogude Liidu ajalugu… tean kui NL riigijuhti, siis ma eelpool toodud nimekirjast mäletan vaid nimesid Lenin, Stalin, Hruštšhov, Brežnev (kes oli ametipostil, kui ma sündisin), Andropov ja Gorbatšov…
Aitab Nõukogude liidust! Tagasi Goasse ja tänasesse päeva 🙂
Täna oli pool päeva väga mõnus ilm. Sadama hakkas alles pealelõunal, kuid meie saime kuiva nahaga oma sõidud tehtud. Käisin täna hambaarsti juures ja Mapusa turul. Minu Goa hambaarst, dr Toshepu, kes on ka minu naaber, istub kodus, tegeleb potipõllumajandusega ja küpsetab rõdul lastele kanašašlõkki. Tema naine tunnistas mulle, et ei lase mehel kliinikut avada, sest on koroona… no mis seal siis ikka. Ootasin mõned kuud ja nüüd siis leidsin teise hambaarsti, kes pealtnäha teeb ka head tööd… Enne ei soovita, kui olen ise ära proovinud. Dr Toshepu juurde olen soovitanud kliente juba mitu aastat, sest ta ta teeb tõesti oma tööd hästi – kiiresti ja valutult.
Foto on illustreeriv ja selle tegin eelmisel aastal kui ühe kliendiga hambaarsti juures julgestuseks ja tõlgiks kaasas olin. Tema 3 uut krooni siin kipsi peal… Kuus kuud möödas ja tagasiside igati positiivne.
Täna möllas see teine arst minuga 2,5 tundi, et tarkusehammas ajutise krooni alla panna ja krooni jäljendid võtta. Ajutise krooniga pean nüüd sööma ja katsetama, kas kahe hamba vahele jääb toit või ei. Põhjus, miks ma üldse sinna krooni vajan, ongi see, et kahe hamba vahele jääb toit ja tekitab valu. Kui nüüd see probleem laheneb, siis lastakse päris kroon valmis teha. Läheb 5 päeva… Kui hinnast rääkida, siis hinnavahe Eestiga selle töö eest on 7x ehk siis Eestis on krooni ja selle paigaldamise hind 7 korda kallim. Konsulteerisin sõbrannaga, kes on hambaarst ja mitte kõige kallim…
Kliendid Inglismaalt käivad siin hambaarsti juures selgitades, et nende reis Goasse, siin hotellis elamine ja söök ja hambaravi lähevad vähem maksma, kui Inglismaal hambaid ravida. Eelmisel aastal lasi Austria sõbranna siin implantaadid panna ja sama jutt.
Põgenesin magamistuppa… sääsed, igavesed ahvid, õgivad mind elutoas ikka julmalt… Kuigi kõik uksed ja aknad on kinni… no igal pool on pilud…. Kell on 19.30… küllap neil jälle söögiaeg… Õues on pime kui kotis… Kui need elajad mind ka magamistoas õgima hakkavad, siis on alternatiiviks elutoa voodi sääsevõrguga 🙂 Teisiti siin ei saa… Vähemalt valge inimene. Urve istub samuti oma kodus arvutiga iga õhtu sääsevõrgu all, sest mujal ei saa töötada.
Mapusa turule sõites möödusime taas põldudest, kus endiselt inimesed linde hirmutavad… Ühed põllumehed olid uue lahenduse leidnud… nimelt üle põllu olid tõmmatud köied, mille külge umbes iga meetri tagant värvilised riideribad seotud ja neid köisi, siis tõsteti ülesse kui linnuparv tuli, et linnud ära ajada… Imelik on põllul näha selliseid halle tuvisid, kes meil linnatänavatel ringi kolistavad… Muid linde on ka, kes riisiteri jahivad. Ka konnade “sõbrad”, kurgede moodi suured linnud on saabunud, kes uhkelt põldudel ringi jalutavad…
Mapusa turg oli reede kohta kuidagi eriti vaikne. Saime oma kileriided ostetud, et vihmaga oleks mugavam motikaga sõita, siis sain oma saapad parandaja käest kätte ja veel ei tea, mida neist arvata, sest tald oli kenasti pandud kuid kontsale oli 3 mm asemel, mis ma sõrmega näitasin, lisatud vähemalt 1,5 cm… Pole veel proovinud, kas ma ka püsti seisan nende moodsate saabastega…
Kõik hallitab, kui kuskile seisma jääb. Arvasin küll, et pakkisin nahksaapad kenasti ära, enne hoolega kuivatasin mitu päeva päikese käest, kuid võta näpust… hea oli, et kotist välja võtsin ja avastasin, et hallitavad. Nüüd siis hoian jalatsid väljas ja vahel käin ühe ja teisega… Vihmaperiood ei halasta millelegi…
Kõht läks turul tühjaks. Sõime kohalikus restoranis… pigem sööklas, väikese, kuid maitsva ja soodsa suutäie… Jõime ananassi mahla, ikka ilma jää ja suhkruta, sest ananassi ei viitsi ma kodus koorida ja alati on valus vaadata, kui palju ananassist koorimisel raisku läheb.
Mis siis veel… saime ära tellitud 122×244 cm suuruse õhukese pleksiklaasi rõdule, vihma kaitseks… Küsisid vast ikka summa, kusjuures tegemist on hulgilaoga. Ainult klaas juba ca 40 eur, siis transport ca 10 eur ja paigaldus ca 20 eur… Eks näis, kas ühest klaasist piisab… Kui ikka tugev tuul meie suurel rõdul keerutab, siis on vihma kogu rõdu täis ja kile, mis panime, on juba ribadeks… Samas oleme nii harjunud seal istuma ja sööma ja niisama asjatama, et klaasist oleks abi. Üle kuu on nüüd selle klaasi asjaajamine läinud. Lootus on, et ehk saame selle paika kolme päeva jooksul…. Elektrikut ootame juba kuu aega… Pidi täna taas tulema, ei tulnud… Kooki küpsetada ei saa, ahi katki, kaal langeb… Peab ju igas asjas võimalust, mitte probleemi nägema 😉
Turul on müügil toored mandlid ja sain kinnitust, et minu kahtlused meie maja kõrval kasvava suuuuuure puu osas osutusid tõeks… Nimelt on see mandlipuu. Nädal tagasi jäi mulle kõrvu, et meie ühistu Liza mainis midagi, et Sinu maja kõrval olev badam tree… ahah! Badam? Hindi keeles on “badam” mandel… Niisiis jah, kindlasti on paljud Goas turistina käinud eestlased siin mandlite peal tallunud teadmata, et jala all mandel 🙂 Välja näevad koorega mandlid sellised mandli kujulised, kuid suuremad, rohelised ja natuke karvased. Koor on väga paks.
Kui koor noaga lahti lõigata, siis seal sees on mandel. Mandli ja koore vahel on kleepuv koor…
Valge mandli pistsin suhu, maitsev, kui koju neid küll ei ostnud. Kellel on aega neid poolitada! Kilo tooreid rohelisi mandleid maksab 200 ruupiat ehk kuskil 2.50 eur. Teoorias peaks need rohelised puuviljad ära kuivama nagu pähklid ja alles siis korjatakse nad ära ja töödeldakse… ja see töötlemine on ikka üks pikk ja hirmus raputamine… Lisan video…
Müügil on nüüd ka toored datlid, granaatõunad, ploomid ja aprikoosid…
Söödavaks osutusid neist ainult granaatõunad. Aprikoosid ja ploomid ei ole siin sel tasemel, millega olen harjunud Rohkem ei osta… Tulevad need Kašmiirist ja küllap korjatakse ära liiga toorelt…
Hinnad: kirsid 300, aprikoosid 200, ploomid 200, õunad 180, datlid 180 ruupiat ehk eurodes umbes kirsid 3.75 €, aprikoosid 2.50€, ploomid 2.50€, õunad 2.25€, datlid 2.25€.
Tooreid datleid söön esimest korda elus. Miks neid üldse müüakse nii toorelt, sellest ma aru ei saa… Vaata, datlid on fotol kausis paremal – kollased ja vasemal – punakaslillad. Puised… ostsin vaid, et proovida… Nüüd ei saa neid ka kuskil väljas hoida, et nad küpseks, sest sipelgad kohe kallal… Hoian külmikus ja mõtlen, et söödan lindudele… Meie varesed, kes rõdu trellide küljes ripuvad ja külakorda käivad, nemad vaevalt tooreid datleid tahavad… nemad käivad ikka saia nõudmas…
Arbuusid ei ole hetkel maitsvad. Papaiad on ja ei ole ka… Õnnemäng… Parimad puuviljad on praegu siin Goas mangod. Ja parimad mangod on olnud siiani Mankurat ja Hilaro, mida saime osta Savio käest. Ka suured mangod, mida Mapusa turu hulgimüügis müüakse hetkel, 2 tükki kilos, kilo hind 2 eurot, on maitsvad. Oleme kolm kuud erinevaid mangosid proovinud. Ükskord õnnestus ühelt tee ääres istuvalt tädilt osta imehead mangod. Viisime need kahte kohta külakostiks ja koju osta ei saanudki… tädi kadus ära… Ja näiteks need, mis mõni päev tagasi 200rs (2,5 eur) 12 tükki ostsime, ei ole nii head, et veel ostaks… Kuid ikkagi olen rõõmus, sest ka need mangod ei anna võrreldagi nendega, mis on Goas müügil oktoobrist märtsi alguseni… siis mina mangot ei osta ja ei söö, sest Eestis ma ju ka tooreid õunu ei söö 🙂
Ploomidest, aprikoosidest ja papaiast keetsin moosi. Kahju oli ära visata…
Tahtsin pomelot osta, kuigi sellel on koort rohkem kui sisu, kuid täna tädikesi tee ääres ei olnud, kes pomelot müüks ja jälle… neilgi on kombeks müüa puuvilju siis, kui need veel toored, mina aga tahaks puu otsas korralikult küpsenud vilju… Ma tean ühte kohta, kus on suur puu… siiani ei ole õnnestunud aga ühtegi inimest aias tabada, et uurida, kas saaks ühe pomelo osta…
Muuseas, kui Sulle meeldib vaadata India elu, olu ja kuidas siin midagi tehakse, siis on olemas youtube kanal, mis sisaldab huvitavaid videoid. Vaata ja toeta: India eluolu
Siin pomelo söömise video. Mul hakkas suu vett jooksma 🙂
Mapusast tulles oli mul naaber Joele tema nimega lamineeritud uksesilt. Igaks juhuks 2. Ühistu emandale Lizale pistsin uksevõre vahele prinditult minu ja ühitu liikmete kirjavahetuse, mida ühistu juhtkond ignoreeris ja 10 silti (meil kokku ühistus 9 sissekäiku), naabrivalve kohta ja 10 silti kaameravalve kohta… Ise maksin kinni, sotisaalabi ühistule… Ja naabrinna Villyle tõin tema palvel turu keskel istuvatelt mammidelt kuivatatud punast tšillit. Poetasin selle Villy rõdule… Kell oli kuskil 3 päeval, kui koju jõudsime ja vaikus andis märku, et kõik magavad… seega ei hakanud isegi uksekella andma…
Muuseas, tegin ka plastiknõudest pilti, et näidata, millised on Indias tavapärased nõud. Meil on kodus enamus ikka mitte just portselanist, kuid…. oi, ma ei teagi, mis materjal see on… keraamilised? Kuid olen ka mõned plastikust nõud ostnud, sest siin on need lihtsalt nii ilusad – kerge pesta ka 🙂
Kunagi kui siin Goas korterit rentides anti mulle ikka 1 plastiktaldrik ja lusikas, suure nurumise peale ehk 1 pott ja 1 pann minu rendikorteri nn kööginurga jaoks, siis vaatasin neid plastiknõusid küll õudusega, kuid tänaseks olen nendega harjunud… ja nagu ma mainisin, siis isegi vahest kasutan 🙂
Selline siis kiirelt tänane muljetus ja nüüd… koolituse hinnapakkumist kirjutama. Oh, kuidas mu aju sellise tegevuse järgi lausa nutab… annan talle kohe süüa 🙂
Vihma sajab. Eile oli imeline päev ja käisime Mapusas šoppamas. Ostsime mu tuttava Satoshi Mapusa turu kangapoest number 10 ilusa oranžika kardina pitsi, mis sobib imehästi ja sõpradele nende ehtemüügi laua peale sametlina… Nimelt koostööpartneri naine rääkis, kuidas ta kodutoimetuste kõrvalt 3x nädalas pidi olema valmis turul osalemiseks, ikka Arpora ööturg ja Anjuna ja Hilltop… ja ehete müügiks.
Tihti minnakse turule juba öösel ja tullakse öösel, kui asjad pakitud… Ja samal ajal tuli lapsele toidupakk kooli kaasa teha jne, jne… Ja et kogu aeg on vaja pesta laualinu, mille peal nad müüvad… Ta kurtis, et see kõik on väga väsitav ja kurnav. Rääkisin talle, et ostsin Norrast super head sametist laualinad, mida kerge hooldada. Neist oleks neile kasu.
No ja nüüd ostsin neile Mapusast kingituseks kaks meetrit topeltlaia sametit. Pesin selle ära, et pakkimiskortsud välja saada ja triikisin ja täna on võimalus see üle anda, sest eile helistas koostööpartner ja kutsus lõunale. Vau! Nende juurde sööma läheme me iga kell 🙂 Nii head toidud ja hea seltskond ja õpin igasuguseid uusi kokandusnippe ja taimetarkusi. Perenaisele meeldib aias toimetada. Seekordne kõhunauding on siis siin. Rajastani roog Kadhi dal ja Dal bati.
Kadhi dal võiks olla huvitav neile, kellele meeldib kikerherne jahu. Sellest saab riisi kõrvale maitsva kastme teha. Minu jaoks oli see nats liiga hapukas, kuid seda seoses sellega, et Rajastanis on kombeks pea igat toitu süüa sidrunimahlaga… Kikerherne kastme tegemise õpetus on siin:
Aga dal bati õpetus on siin:
Tagasi Mapusa juurde. Loomulikult jõime turul mahlanurgas värsket mahla, ilma jää ja suhkruta. Seekord valisime ananassi-mango segu. Super hea. Mangod on ju nüüd maitsvad ja magusad. Unustasin pilti teha enne, kui klaas juba pea tühi 🙂
Tagasi tulles ostsime lesta sugulast… Pomfreti… No ma ei tea.. lihast kallim… Kilo hind on kuskil 13 eurot. Saime natuke soodsamalt, sest müüja oli üllatuseks mu sõbra tuttav. Kuid siiski… Mis hind!!!
Korralik kala on Goas kallis. Ja mitte ainult Goas ja mitte ainult kala. Paljudel eestlastel on endiselt arvamus, et India on odav maa… no ei ole. Oleneb väga sellest, kus piirkonnas Sa oled ja mida Sa tarbid… Suurlinnad on hirmkallid ja sama ka nn kuurortidega nagu Goa. Eriti kui teenida tuleb Indias…
Hüppasime läbi töökojast. Ehted edenevad 🙂 Aeglaselt, kuid siiski… Tore, et natukenegi saame ehete tööd teha ja tellimusi tuleb. Töötame juba pikemat aega talismanide ja inglikollektsiooni kallal. Minu poolest oleks kõik ammu ilma valmis, kuid olukord ei soosi, et asjad kiirsti läheks… Enamus töölisi põevad koroonastressi, istuvad oma rendikodudes, sest päris koju minna ei saa, pakkisid juba 3 kuud tagasi oma töökoha kokku ja lihtsalt on stressis, tööd ei tee, raha ei teeni… varsti on uus stress, saavad koju ja raha ei ole perele viia… ometi oleks neil praegu töid ja tellimusi, mida täita… selline käitumine meenutab mulle selgelt raamatus “Rikas isa ja vaene isa” väidetavat, et rikkad ja vaesed kasutavad oma aega erinevalt. Kui näed, et keegi on vaene, siis pane tähele, kuidas ta oma aega kasutab… Rikas läheb igahommikust tervisejooksu tegema ja vaatab samal ajal, kuhu oleks kasulik uus kinnisvara investeering teha ja/ või kuulab klappidega harivat infot, vaene aga istub koroonastressis… Sealt ka ütlus: Müü sofa ja teler maha, saad nii aega kui raha!
Töökojas sünnivad hetkel ametriinist kõrvarõngad ja sõrmus ehte- ja kristalliteadlikule kliendile. Ametriin on haruldane ja põnev kahe kristalli segu – ametüst ja tsitriin. Imelise kvaliteediga ja hea lõikega kivid saavad endale ümbrise ja muutuvad meistri abil eheteks… Disain peab sobima kliendi käeketiga, mille foto ta meile näidiseks saatis. Ootan juba huviga, mis sealt välja tuleb 🙂 Siit saab vaadata, mida kaunist meil viimasel ajal on kollektsiooni lisandunud: Solotar Jewellery
Siin on ametriinsõrmus juba peaaegu valmis, viimane lihv veel anda ja minu õe kaks lemuuria kristalli, mis said endale otsiku, millega neid saab keti külge riputada.
Nüüd siis koroonast… no ikka on iga päev koroona uudistes… ei see kõik ka ei vaibu… oleks juba aeg…
Mapusas küsis tuttav, et kuule, kas tahad, ma saadan Sulle Lobo pildi, kus ta põrandaalusel peol on?! No ei taha… Lobo on kohalik poliitik ja võimumees… Aga ära seal Calangute kandis poodi mine ega ringi käi! Sa võid ka piima ostes nakkuse saada… No jah, ok… Vaat kui tore, et inimestel on ühine teema, millest rääkida… Koroona on vist aastakümnete enim kasutatud sõna… sõna MINA kõrval 😉
Uudised räägivad, et India on oma koroona haigete arvuga ületanud Itaalia… Samas oli ühe meditsiinitöötajaga intervjuu, kus ta ütles, et nad ei tee haiglas koroona haigetega mitte midagi erilist. Parem ravige end kodus ise, sest haiglasse tulek on pigem ohtlik… Raviks on ka haiglas lihtsalt palju kuuma vett, mida patsient peab jooma ja kaks tabletti, mida tavaliselt külmetuse korral antakse. Üks on multivitamiin Becosule ja teine Crocin, mis on paracetamoli sisaldav valuvaigisti, iga India pere koduapteegis. Noored ja lapsed paranevad 2-3 päevaga, kuid neid hoitakse haiglas, sest nad võivad olla nakatusohtlikud teistele ja üle 60.aastastel võtab paranemine 7 päeva.
Vot siis… India ime ja tema tabletid…
Aga kui keegi peaks jätma haiglaarve maksmata, siis seotakse ta voodi külge nii, nagu tehti vana mehega Madhya-pradeshi haiglas. Siin siis pilt sellest vaesest mehest, kellel ei olnud raha haiglaarve tasumiseks…
See siin oli vaid üks ekstreemne näide… Järgmine palun siin. Nimelt sarjast: Võimalik ainult Indias…
Odishas lohistas naine voodiga oma 100-aastase ema panka, et saada kätte tema pensioniraha, sest pangas nõuti isiku tuvastamiseks füüsilist kohalolu. Video kadus FBst, kuid tegin sellest siia enne veel ekraanipildi… Uskumatu India!
Hommik. Ärkan. Õues on hall ja pime. Huvitav, mis see kell võiks olla?!? Vist 7? Teen kiirelt mõned kükid, pesen hambad, panen trenniriided selga ja vaatan köögis kella… Kell juba 9.20. Uskumatu. Kiman trepist alla ja meenub taas kord mask, see kuradima mask… ok, taas neljandale korrusele… hea trenn muidugi, kuid 30 kraadi juures ei ole see sugugi meeldiv joosta treppidest ülesse ja alla… Mask näpu otsa, mitte ette… ja tänavale.
Muuseas nüüd on meil igal pool erisugused maskid müügil. Kõik kaupmehed on kiirelt reageerinud…
Ja kilet müüakse ka iga nurga peal, sest munsooni ajaks on vaja mitmed asjad ära pakkida ja katta… Suurte rullide kaupa on erivärvilised kiled peatee ääres maha laotud ja kõva kauplemine käib…
Kõndisin Calangutest kiirkõnnis Candolimi Holiday Streetile ja seda mööda mere äärde ja mööda liiva tagasi koju… Meri oli hülgehall ja möllas… Taevas oli hall… Liiv oli õnneks kuldne, koerakarjad magasid ja mõni üksik inimene kõndis randa mööda…
Nüüd Mapsas. Motikaga siia, et osta savist matka (matki) ehk savipott, milles vett hoitakse ja mis vee jaheda hoiab ja meeldiva maitse annab… Mapusa turul on osad müügiletid juba lahti, kõikjal müüakse maske, peatee nurga peal kasseerib politsei aktiivselt sisse trahve maskita ja kiivrita sõidu eest… Sagimist on pealelõunal palju.
Keerame lillepoti poe ette ja sellest mõni pood edasi kutsub vaatama. Seal lehvib üks kleit, mis on minu kleit…
Ostame lillepotid, savipoti joogivee jaoks, avokaadod ja tagasi koju.
Kleit sai ka ära ostetud ja nüüd juba kodus olles, proovin seda selga… Midagi on pahasti… See ju hüüdis mind juba kaugelt ja peab ju minu oma olema… Kuid selgub, et kleidi ülemine osa läheb selga vaid sellisel moel, et näen välja nagu vorst kiles… Appike… Kuidas saaks ma küll rinnad eemaldada, kaeban sõbrannale telefonis… Olin nii rõõmus uue kleidi üle, kuid rinnad segavad… nimelt, nagu ikka, ei ole rindade jaoks kleidi õmblemisel ruumi arvestatud. Rääkimata rinnavoltidest vms… Welcome to India.
Unustasin kontrollida… tundus piisavalt suur… Tema arvas, et see kleit on ehk tehtud lastele või meestele… Olen ma ikka rumal, unustasin küsida… Indias ju rindasid ei eksponeerita ja ma ei räägi siinkohal mitte filmimaailmast, kus neid iga nurga alt näidatakse… vaid räägin tavaelust… Moslemid ei tohi üldse keha näidata, muud usundid Indias aga peidavad kiivalt nii dekolteed, rindu kui jalgu, kuid kõhtu näitavad, sest kohalik rahvusriie – sari, paljastab ju samuti kõhu ja see ei ole siin üldse mitte seksikas kehaosa… Kiitsakatel rindu ei ole eriti ja lisaruumi nad riiete puhul ei vaja, samas suured naised = suured rinnad, kuid kuna neid ei ole ilus esile tuua, siis surutakse rinnad kleidiga lamedaks…
Savipott laseb läbi… Ma ei tea, kas pean tõesti oma horoskoobijärgse sõrmuse sõrme tagasi panema, et asjad läheks paremaks? Mul on niiiiii palju imelisi ehteid müügiks, kuid võimalust Eestisse saata ja müüa ei ole… Kleit ei lähe selga, kilosid tuleb juurde, savipott laseb vett läbi, internet ei tööta… Hm… Kas peaks ka arutama koheselt, et mis karma see on. Käisime koostööpartneri juures külas ja ta rääkis, kuidas ta Ameerikasse 5000 dollari väärtuses postipaki saatis ja see kaduma läks… Ta ootas kuu ja siis veel natuke ja siis hakkas oma karmat analüüsima, et mis ta küll valesti tegi, et teda sellisel moel karistatakse… Õnneks ei teinud midagi valesti… pakk saabus 4,5 kuu pärast tagasi tema aadressile… ja kõik kraam oli alles… Uskumatu! Mina aga panen laupäeval, jah, öeldi, et laupäeval on õige päev, uuesti oma safiiriga sõrmuse sõrme… Võtsin kõik sõrmused ära, sest peopesades hakkasid kõvad muhud tekkima… arvata on, et liigsest kraamimisest… Nüüd on olukord juba parem… muudkui viilin neid ja kreemitan käsi ja korteris ei orja nii palju, kui seda villas tegin 🙂
Netis liikus täna tore mõtisklus praegusest koroona ajast…. Kahjuks puudus viide autorile.
🤔
Never have I seen such a mess in life.
The air is pure but wearing a mask is mandatory.
Roads are empty but it is impossible to go on long drive.
People have clean hands but there is a ban on shaking hands.
Friends have time to sit together but they cannot get together.
The cook inside you is crazy, but you cannot call anyone to lunch or dinner.
On every Monday the heart longs for the office but the weekend does not seem to end.
Those who have money have no way to spend it. Those who don’t have money have no way to earn it.
There is enough time on hand but you can’t fulfill your dreams.
The culprit is all around but cannot be seen.
A world full of irony! So be positive and stay negative…
Ja eesti keelde tõlgiksin ma selle siis sel moel…
🤔
Pole kunagi näinud elus sellist segadust.
Õhk on puhas, kuid maski kandmine on kohustuslik.
Teed on tühjad, kuid pikale autosõidule minna on võimatu
Inimeste käed on puhtad, kuid kättpidi tervitada on keelatud
Sõpradel on aega, et koos istuda, aga nad ei tohi kokku koguneda
Kokk meie sees on hullumas, kuid kedagi lõuna- või õhtusöögile kutsuda ei saa
Igal esmaspäeval igatseb süda kontorisse aga nädalavahetusel ei paista lõppu tulevat…
Need, kellel on raha, pole võimalust seda kulutada. Neil, kellel pole rahal, pole võimalust seda teenida…
Aega on piisavalt aga oma unistusi täita ei saa… Süüdlane on igal pool, kuid näha teda ei ole… Irooniat täis maailm! Nii, et olgem positiivsed ja jäägem negatiivseks…
Selline tore mõtisklus koroonast. Meil siin Indias on olukord hullemaks läinud… nakatunuid on juurde tulnud, kuigi valitsus kogu aeg pasundab, et Indias on kõik kontrolli all… indialasi on palju, kes neid surnuid ikka üle jõuab lugeda… Ühes osariigis pikendati liikumiskeeldu juba 31.juunini… Goas on hetkel veel liikumiskeelu lõpuks deklareeritud 31.mai.
Niimoodi sõidab siin Indias siis töölisklass koju… Veoauto kastis… Tore on, kui on, millega sõita. Suurtes sisternautodes lamades… jalgrattaga, jalgsi…
Eile, kui töölise juures töökojas ehtetellimustega tegelesime, helistas ta naine… Noormees ütles, et tal on klient… Räägime pärast. Ta tunnistas, et elu kõige jubedamad 3 nädalat olid siis, kui ta pidi naisega kodus olema ja politsei ei lubanud koroona viiruse liikumiskeelu tõttu väljas liikuda… Nüüd istub ta tööl, kuigi tööd ei ole. Hommikul tuleb kodust ära töökotta ja võtab toidukarbi kaasa, õhtul läheb koju nagu oleks päeva läbi rasket tööd teinud. Ja nii iga päev ja naine hakkas mind taas austama… nendib töömees… Muidu ei jõudnud kodus olles ära kakelda…
Eile oli Jana sünna. Tegime kooki ja kapsapirukat, sõime sproti saia. Sprotid tõi Erika millalgi Eestist 🙂 Tore. Lilled jäid küll ostmata, kuid need asendasin veinipudeliga. Alkohol on nüüd taas igal pool saadaval ja hinnad ei olegi tõusnud, mis on ime, sest lubati ju, et alates 1. aprill tõusevad Goas alko hinnad kuni 50%. Muuhulgas kinkisin Janale ka hetke olukorda arvestades koroonapakikese – Himalaya käte desinfitseerimise vahendi ja ise tehtud maski…
Tegin eile muffineid papaiast, mis ei olnud väga maitsev toorelt söömiseks. Lisasin kookosõli, banaanid, 1 muna, sulatatud võid, täistera jahu ja soodat…. vau… nii pehmed ja head said… panin peale veel moosi ja vahukoort, sest ega küll, küllale liiga tee 🙂
Samas avastasin, et papaia seemned on väga kasulikud. Nii nagu kõrvitsa seemned, on needki parasiitide vastu head kasutada ja kuivavatult näiteks musta pipra moel maitseainena jne, jne… Samas kui papaia lehed reguleerivad vererõhku- ja suhkrut ja on ainus teadaolev ravim dengue viiruse vastu. Ma teen lähiajal papaia raviomaduste kohta ühe eraldi postituse. Mulle meeldib sellistes teemades süviti minna vastupidiselt teemale koroona viirus.
Seis sellega siis selline, et mõni päev tagasi jagati sotsiaalmeedias videot, kus kohalik goalane filmib ühe Calangute hotelli juures, kuhu on pargitud 15-17 baiki Maharastra osariigi numbrimärgiga ja küsib, et kuidas on võimalik, et need inimesed on siia tulnud? Kas neil on liikumisluba osariigist välja?!? Kas neil on olemas tervisetõend, et nad ei ole nakatunud?!? Maharastra on Goa kõrvaolsariik. Kes on minuga käinud Rannatripiga Goa ääre peal Keri rannal ja Terekholi jõe ääres liivakaevuritega pildistamas, need teavad, et Maharastra on teisel pool seda jõge. Nii, et kohe, kohe siin samas. Ja seal on nn punane tsoon, kus on palju nakatunuid ja ranged liikumispiirangud.
Järgmine koroonauudis oli, et kõik need Maharashtrast saabunud inimesed 2 inimest baigil, mis teeb 30+ inimest, viidi testimisele ja 6 olid koroona positiivsed. Nüüd olevat kõik karantiinis ja otsitakse neid inimesi, kellega neil Goas kontakt oli… Miski pärast seda ma ei usu, et neil oli koroona… pigem kõlab see, kui hirmutamine, et vaat, mis juhtus, olge valvsad, et naaberosariigist keegi Goasse ei tule!
Kuid mitte ainult Maharashtrast ei püüa inimesed Goasse pääseda vaid ka mujalt osariikidest. India kuulsused kipuvad siia, sest siin on roheline tsoon ja koroonat ei olevat ja turismiminister juba teatas, et tema on valmis turiste Goasse vastu võtma… Ups… Juuni ja juuli on Goas gripikuud, sest kliima muutub ja inimese keha reageerib. No milleks me siin siis veel valmis peame olema, kui piir lahti tehakse, vot seda ei kujuta ette…. Eks siis näis…
Viirusest on tehtud äri…
Hirmutatakse, et liikumispiirangut pikendatakse. Liikuma on hakanud mõned rongid, et töölised saaksid koju… Homme läheb näiteks rong, millega lähevad inimesed, kes elavad Jaipuris… pilet maksab tavaliselt 700 ruupiat, nüüd 7000, sest inimeste vahel peab olema distants 1 meeter jne… toitlustamist rongis ei toimu, maskid peavad peas olema, igal pool on käte desinfitseerimise vedelikud.
Eile käisime Panajis tulumaksu kontoris. Neid seal lausa kaks. Mõlemas mõõdeti iga siseneja kehatemperatuuri fööni taolise masinakesega ja lasti kätele desinfitseerimisvahendit.
Mõned poed, mis lahti ja kus eraldi valvurit ei olnud, on pannud sissekäigu juurde desinfitseerimisvahendi ja uksel on silt, et ilma maskita ei teenindata.
Tavapärane on alkopoodide juures silt – no mask, no liqueur!
Tee peal möödusime vesiroositiigist… Tavapäraselt on see solgiauk, kuid praegu õitseb seal imeline vesirooside meri….
Lootos on India rahvuslill, mis sümboliseerib vaimsust, viljakust, rikkust, teadmisi ja valgustust. Lootose juures on kõige olulisem see, et isegi pärast häguses vees kasvamist on see mustusest puutumatult puhas. Lootos sümboliseerib ka südame ja meele puhtust.
Täna käisin hommikul turul ja naersin… kui palju erinevaid maske… mis on moes, sellest aru veel ei saanud. Mood vist ei ole välja kujunenud. Ma peaks paluma inimestelt luba neid pildistada ja teeks ühe maskialbumi. Kui aega saan, siis teen 🙂
Üle kümne aasta kohvisõbrana Indias ringi kolistades, olen sunnitud olnud jooma pigem head teed (must tee piimaga, vahel ka maitseainete ja suhkruga nn masala tee) kui kehva kohvi. Ja kui tõesti kohvi soovin, siis ostan väikese purgi lahustavat kohvi, mida endaga kaasas kannan. Tänavalt, enamasti mitte sellistes turismipiirkondades nagu Goa, saab osta kuuma piima ja sellega saan endale kohvi teha 🙂
Parem hea tee kui kehv kohvi!
Indialastel on kombeks juua vähemalt 2x päevas kanget piimaga teed (chai) ja kõrvale süüa küpsiseid või kuivikuid – väga häid muuseas… magusaid ja kardemoniga, mis mulle maitseb. Hommikul kui ärgatakse juuakse esimene tee ja kell 5 õhtul teine – pärand inglastelt.
Üldjuhul tehakse teed nii, et lastakse vesi keema, lisatakse teegraanulid, keedetakse edasi üsna suurel kuumusel umbes 3 minutit, siis lisatakse piim, lastakse keema, lisatakse veel natukene teegraanuleid ja keedetakse taas umbes 3 minutit ja kõige lõpus lisatakse suhkur ja kas puruks muljutud kardemoni kaunad või masala tee maitseainet ehk vürtside segu. Üldjuhul on masala tee siiski turistide lemmik ja indialased ise piirduvad magusa tugeva piimateega.
Kus Goas kohvi saab?
Kohvi müüakse vaid seal, kus on ostjaid ehk siis umbes 10 aastat tagasi Goas näiteks purustatud kohviube pakis ei müüdud, teistest linnadest ma parem ei räägigi… Imestasin muudkui poes, et kuidas see võimalik on, et teil on kohviistandused ja müüte kohvi linnast välja, kuid poest kohvi osta ei saa. Osadest söögikohtadest sai tellida piimakohvi – teepuru asemel, kasutades sarnast keetmise viisi, pandi kohvipuru. Kutsutakse seda “milkcoffee” ehk piimakohvi.
Goas käisin Mapsas ühel turu kõrval oleval sisetänaval kohvipoes, mis tänaseni kenasti toimib ja kus välismaalased oma kohvi iha on üle 10. aasta kindlasti juba rahuldanud. Seal saab valida oad ja kohapeal jahvatatakse sobiv suurus. Hind arabical oli vist kuskil 520 ruupiat kilo… Kui ma õigesti mäletan. See teeb umbes 7 eur kilo, mis ei ole sugugi soodne minu arust. Ma saan aru, et ökoloogiline kohvi, mis on toodud otse istandusest ilma tööstusliku töölemiseta jne on kõrgema hinnaga… Kuid… Meil siin ühes butiigis müüakse jahvatatud ökokohvi 250 grammi 450 ruupiat, mis teeb 1800 ruupiat ehk kuskil 24 eurot kilo hinnaks…
Ootame siin ise pikisilmi, et teada saada, mis saab olema meie kauaaegse koostööpartneri venna Lõuna-India istanduse kohvi hind. Loodetavasti saame oma Morjimi Valge Villa butiik-kohvikus seda ka oma klientidele müüa – nii kohvi, musta pipart, kardemoni kui ka mett – kõik see tuleb istandusest, ökoloogiliselt kasvavatud ja käsitsi töödeldud.
Head valmiskohvi leiab mõnest üksikust itaalia kohvikohast, kus on tavaliselt Lavazza silt ja muidugi kõige populaarsem kohvi koht on Cafe Coffee Day. Muidugi ka Mac Donalds, mis on Goas näiteks Porvorimis Mall De Goa suures kaubanduskeskuses ja Calangutes Baga Roadil.
Jahvatatud kohvi pakkides müügil samas Mapusa poes, mida varem mainisin, Cafe Coffee Day’s ja supermarketites.
Millist kohvi poest leiab?
Siin väikene ülevaade, et teaksite tähele panna, kui kohvi ostma lähete 🙂 BRU on tuntud kohvi firma, kohvi selles pakis, soovitasid mulle eestlased, kes Goas juba aastaid talveti sooja nautimas käivad. Hinnaks seisuga oktoober 2019 on 500 grammisel pakil 165 ruupiat ehk 2.20 eur ja see on segamini siguriga. Kilo hindasid siin poes ei märgita. Selle kohvi kilohinnaks siis pea 4.40 eur kilo.
Siis selline kohvi, 250 grammi 105 ruupiat ehk umbes 1 euro 40 senti. Kilo peak 6 eur.
Siis selline Lavazza oma. Maitsev ja kallis. Purgis 250 grammi 700 ruupiat ehk üle 9 euro. Kilo siis 36 eur.
Kui reis lühem ja ei ole soov hakata siin endale sobivat kohvi otsima, siis on 2 võimalust – kodust kaasa võtta või juua kohalikku lahustuvat kohvi. Nescafe maitsega on vast mitmed harjunud, naturaalsemaks ja paremaks peetakse siin sama firma Sunrise lahustuvat kohvi: Nescafe Sunrise instant coffee. Ostsin, kuid ei ole veel jõudnud proovida.
Goa blogi 