Kuum on. Oi, oi, kui kuum on olnud alates 3 novembrist kui Goasse saabusin ja ei ole mingit märki sellest, et temperatuur inimlikumaks muutuks. Iga päev on +35 ja selle ümber ja päikese käes muidugi üle 40 kraadi. Täna oli Põhja-Soomes -41,7 kraadi ja karta on, et läheb veel külmemaks 1990 aastal oli seal onud külmarekord -51,5 kraadi… uhuuuuuu…. Meil on siin Goas siiski päris tore… Patt oleks vinguda. Kuulsin just Eesti uudistest, et ootame, et läheb soojemaks… ja mina mõtlen siin Goas samal ajal, et millal küll läheb jahedamaks…
Olen sunnitud haiglat külastama, sest neli kuud tagasi kõrvitsat koorides lõikasin noaga vasema käe nimetissõrme nuki sisse haava, mida EMOs õmmeldi ja mis tekitas paraku mingi kahtlase luu kasvu ja valu. Sellega on vaja tegeleda.
Paljud võtavad viisakusest ukse taga jalanõud jalast ära. See ei ole siin kohustuslik.
Saan teada oma vanuse
Pusin ankeeti kirjutada… jään toppama vanuse juures…
Mapusa turg on seda väärt, et sinna minna. Lõuna Goas asuvad inimesed käivad Margao kohalikul turul. Meie siin, Põhja Goas aga käime siis Mapusa turul. Mapusa häälda Mapsa. Turule saab sõita millega iganes, kuid õige tunde saab kätte ikka kohaliku liinibussi teenust kasutades. Kasulik on minna varema ja mitte lõuna peale jääda.
Lõunal on mõned turupoed ja paljud Mapusa tänavapoed kinni. Lõuna kestab umbes 13.00 – 16.00. Osad inimesed söövad oma müügikohal pöörates end ümber nii, et ostja jääb nende selja taha. Segada ei ole ilus, kui inimene sööb, sest söök ja söömine on siin pühad. Loomulikult, söök on ju korraliku une kõrval, üks peamised keha energiaallikaid 🙂
Proua Banaan. Goa, Mapusa, jaanuar 2023. Foto. Katrin Aedma
Bussis juhtus esimene vahejuhtum…. rätiga kaetud näo ja peaga ja suurte päikeseprillidega india naine pistis oma käe Tiina kotti. Sellest kirjutan siin: Pikanäpunaine.
Kui juba Mapusasse tulla, tasub käia ka suures apteegis, kus esimesel korrusel tavaravimid, teisel aga kenasti koos homoöpaatia, veterinaaria ja ajurveeda.
Nüüd on siis turg lahti olnud juba vast 3 korda ja päris palju rahvast. Olen kindel, et turg kasvab veelgi, sest suurel platsil, mis monssooni ajal on alati vee all, on ruumi veel küllaga, et igasuguseid atraktsioone püstitada.
Turule jalutades märkasin tee ääres havisaba, mis õitses nii ilusa pika õiega, et pidin seda kohe pildistama 🙂
Ilus, eks?
Ööturul käik on vahva käsitöönäituse külastus 🙂 Mul ei lähe see kunagi väga kiiresti, sest ikka ja jälle hõikab mõni müüja, kes mind juba aastaid teab, hello, nii hea meel Sind näha ja siis räägime ikka natuke juttu, vahel rõõmustan neid mõne ostuga ja soovin head müügiõnne.
Mida siin siis leida võib? Seekord oli minu turulemmikuks, pigem lemmikkaubaks vaibad, mis on lihtsalt nii ägedad ja ilusad… ja rasked… Olen neid ammu imetlenud. Minu mäletamist mööda hakati just selliseid müüma siin koroona ajal väikestel turgudel, kus me käisime. On ikka ägedad… nende Eesti koju saatmine postiga saab olema kulukas, vast hetkel kuskil 100-150 eur. Ja lisaks saatmiskulule on ka makse maksta vaja…
Kõik voodikatted, olgugi, et nad enamasti pesemisel värvi annavad ja nende hooldamisel peab teadlik olema, on alati mu lemmikud. No kus on ikka kunst. Üks selline kate muudab kogu korteri imeliseks…. loomulikult vaid siis, kui see stiiliga sobib…
No kas pole kaunis? Milline kunst! Seoses oma magistritööga, mis puudutab loovisikute e-portfooliot, lugesin just, et arengumaadel on looming nii kõrgel tasemel, sest neil ei ole telekaid, arvuteid, internetti nii palju kui meil ja need piirkonnad, kus seda kõike tehnikat on vähem, seal teevad inimesed veel käsitööd ja millist veel! Ja just läbi loomemajanduse on võimalik nende maade elutaset tõsta.
Turul püüdis mu kinni ühe käega nukumeister ja tutvustas seekord ka oma naist. Oh, kui ilus see kõik on, mida ta müüb. Üks elevant on mul juba Eestis ema juures, ja neid nukke on ka omajagu… Nii, et osta ma midagi ei soovinud, kuid ikka on tore vaadata, rääkida, kiita ja siis head müügiõnne soovides edasi kõndida.
Oh ja siis need kiiged ja kotid 🙂 No loomulikult sai müüja mul sabast kinni ja küsis, noh, et kas on mul ilus pood sii. Muidugi on! Tal on ka Baga tee ja Calangutes Mira hotelli vastas pood – iga aastaga aina uhkem. Poiss kinkis mulle väikese kotikese, mida ma juba paar nädalat igatsen 🙂 Olen tänulik ja rõõmus 🙂 Maksta ei lubanud 🙂
Oh, kuidas ma oma kiike igatsen… see on pakitud, ma isegi tean, kus see on… terve tuba on täis kotte, maast laeni ja seal kottide hulgas on üks, kus on minu kiigete, mida ma kaasa ei saanud võtta, kui peale koroonat Indiast koju tagasi kolisin…
Eks ma saan ju uue ka osta, aga see on tõesti raske ja kus on praegu mu kodu? Just seal, kus on mu hing ja mu hing eksleb ringi siin ja seal… seega, mida vähem on mul nodi ja mida enam ma olen valmis sellest loobuma, seda lihtsam on mul elada…
Selle aasta trend on Goas meeletus valikus erinevaid unenäopüüdjaid. Neid on ikka igal pool ja ei saa salat, ägedad on need minu arust 🙂
Vürtsidest ei saa üle ega ümber. Vürtsimees jooksis rõõmsalt minu juurde kohe, kui mind märkas. Kiitsin, et tal on super väljapanek ja ausalt öeldes unustasin isegi ära, et mõnd vürtsi võiks osta 🙂 Mul köögis 3 peamist asja olemas hetkel – must pipar, must sool, kivisool ja kurkum 🙂 Nelja päeva pärast kolin järgmisesse talvekorterisse, seega pole mõtet lisa tekitada 🙂
Palmilehe Babuga jagus juttu kauemaks. Kunagi, kui mulle räägiti, et kuskil siin Chennai kandis on tempel, kus on hoiul kõikide inimeste elufailid ja need on kirjutatud palmilehtedele, siis ei olnud mul õrna aimu ka, et kuidas need palmilehed välja näevad või kuidas neile üldse kirjutada saab.
Siis ühel päeval leidsin rannast sellised kuivanud peene pruuni kauni käsikirjaga nagu õhukesed puulaastud. See oli Keralas. Läksin nendega hotelli ja õhtul küsisin omanikult, et kuule, mis need on. Omanik selgitas, et neid ära koju küll too, need on surnud inimese horoskoobi lehed, mis koos tema tuhaga merre visatakse, kui elu siin maal on läbi… Ta ütles, peale nende lehtede uurimist, et õnneks, see on hea inimene olnud, pole hullu. Palusin tal need lehed ära visata. Aga jah, palun, pildil on siis palmilehtedest kunst ja Babu pakub neid Arpora ööturul ja veel enamat Arambolis, kui ma ei eksi. Igatahes uurin asja, sest see piirkond, kuskohast ta pärit on, on põnev… Ja Sida meditsiin on põnev… Ja palmilehe kunst on olnud tema pereäri juba läbi paljude põlvkondade… Lasen endale midagi palmilehele kirjutada… midagi, mida soovin meeles pidada… et elu oleks ilusam… näiteks… KÕIK LÄHEB MÖÖDA!
Leidsin endale ehtemüügi jaoks peegli. Onju ilus end ilusast peeglist vaadata? Mul on üks väga äge peegel, kuid selle vars läks katki… nüüd siis vaja uut. Ilusad, aga rasked. Vaja veel vaadata…
Keralas tehakse kuulsaid erilisi peegleid Aranmula Kannadi ehk Aranmula peegel. See on tina ja vase sulamiga käsitsi valmistatud esimene pinnapeegel, mis on valmistatud Aranmulas, Pathanamthitta väikelinnas, tänapäeva Keralas, Indias ja see kuulub Kerala naise abielutraditsiooni hulka… See onu ütles, et tema sellest peeglist ei tea midagi, mis on ka loogiline, India on väga suur ja kui nad siin teavad, mis on jooga või asana, siis juba see on suur asi 🙂
Arpora ööturul on kõike külluses. Isegi kala SPA on eriti uhkel kujul esindatud.
Kaasa ei tohi söödavat ja joodavat turule võtta. Sees on kõik olemas. Ka vesi. Sissepääsu juures kontrollitakse suuremate kottide sisu. Piletit Arpora ööturul ei ole.
Mis see on? Keema, chiken keema (loe kiima).
Ma teadsin kohe, mida oodata – kana hakkliha maitseainetega küpsetatult. Ma nii oleks tahtnud sinna lisada rohelisi herneid… Ise teen siis lisan… Võtsin kausikese seda 100 ruupia eest (umbes 1 euro 20 senti) ja parathast loobusin. See ei ole kerge siin Indias loobuda saiailistest, sest India köögis tehakse väga palju erinevaid põnevaid toite just jahust ja veest. Kuna aga toit oli isegi veel vürtsikam kui oodata oskasin, siis tirisin laua ääres kotis välja salakauba – poee e Goa traditsioonilise saia, millega valvur lubas mul sisse tulla saades aru, et olin need breadvalla e leivamehe käest tänavalt hommikusöögiks ostnud. Valvur teab, et neid müüakse vaid paar korda päeva ja ilmselgelt ei ostnud ma neid siin nosimiseks. Palus ainult mitte näidata, et mul need kotis on… no ei näidanudki, sõin, et suudaks kuidagi selle samas mõnusalt vürtsika toidu ära süüa.
Peale jõin ananssi mahla. Kui mahla ostan, siis alati mõtlen, mida ma ise viitsi koorida. Ananass on üks selline elukas 🙂 Kuigi tean üht eriti ägedat ananassi söömise viisi. Mudid nii kaua kui saad tõmmata ananassi seest koonuseid ja neid siis nosida. Aga mudima peab tervet ananassi päris kaua…
Minu kodust on sinna jalgsi 4.5 km ja samapalju tagasi. Asjaliselt ca tund sinna, 2t seal, 1 tagasi koju 🙂
Jah, samas see Arpora turg ei ole selline nagu oli endine Ingo turg või selline nagu on Anjuna komapäeva turg või Hilltop. Mis see erinevus siis on?
Arpora, Anjuna ja Hilltopi turg
Arpora turul ei müü oma kaupa tavapäraselt hipid ja valged, kelle käsitöö maksab ja ei ole siseturisti jaoks atraktiivne. Nemad on Anjunal, sest see on pikk päevane turg ja Hilltopis.
Anjuna turg on päeval ja algab päris vara hommikul. Mida varem lähed, seda jahedam on 🙂 Turl käigu võib venitada tervelepäevale, kuid tasub põgeneda enne kui asju hakatakse kokku panema ja müüjad hakkavad turult ära sõitma… oh seda tolmu! Turul saab süüa, juua, lihtsalt chillida ja ka ujumas käia, sest see on ranna ääres.
Olen mitu korda turule läinud üle mäe. Pean hoiatama, et seal ei ole konkreetset rada, pimedas ei tohi seal käia ja kui füüsiliselt heas vormis ei ole, siis parem ära katseta. Eriti kuumaga on see põnev reis üsna väsitav. Ajuna mäetripi kohta saad lugeda siit: Üle mäe Anjuna turule.
Hilltopp on selle poolest huvitav, et seal on palju esinejaid ja õhtu lõpuks, täpsemalt ööd jääb lõpetama psühhodeelne muusika. Mis see veel on? No vaata… seotud narkootikumidega… Aga mulle meeldib seda ka ilma stimulantideta nautida.
Psühhodeelne muusika, India
Kui Hilltopi turul ringi käid, siis näed, et ka puud on selliste neoonvärvidega kaunistatud… narkojoobes inimeste jaoks… pildid hakkavad liikuma…
Hilltopp on tasuline. Sissepääsu hind ei ole paju on muutuses. Kontrollis saad pitsati käele. Mina keeldun sellest alati öeldes, et mul on allergia 😉 Põnev vaatamine, palju põnevat käsitööd. Klassi nö kõrgem kui teistel turgudel ja perenaine, kes seal kamandab, ei lase sinna turule kõiki. Valib.
Nii, nüüd siis turul käidud ja tükiks ajaks isu täis 🙂 Koduteel pildistasin Sulle ühe krabi ka 🙂
Kui oled turistina Goas, siis on vähemalt 1 ööturu külastus küll üks põnev tegevus, sest sinna on kokku toodud kunsti igast kandist ja näed päris palju Indiat ühes kohas 🙂
Selleks korraks siis taas soovin Sulle ilusat elu ja toredaid tegemisi, võta aega olla endaga, elada oma elu, tegeleda oma tervisega, sest kõige olulisem oled siin maailmas Sina ise – kui Sina oled terve ja tugev, siis on Sul võimalik pakkuda teistele tuge ja siin maa peal oma missiooni täita 🙂
Kui Sulle pakub huvi India rahvaravi ja soovid end natuke või palju pühendada üle 5000 aastase traditsiooniga ajurveda elufilosoofia mõistmisele, siis tea, et ka selline huvikoolitus on Goas võimalik.
Nimelt kui üldjuhul soovitan konsultatsiooni, et teada saada kehatüüp ja sellest lähtuvad elustiili soovitused + mix massaaž, mis annab ülevaate erinevatest massaažitehnikatest ja soovi korral ka käe lugemine ja endale kasulike vääris- ja poolvääriskivide kandmise soovitus ja õpetus, siis lisaks on võimalik ka ise natuke ajurveda massaaži põhimõtteid õppida, kui soovi on.
Saan koolitusi organiseerida olenemata sellest, kus ma ise asun. Saatja- ja tõlketeenust saan pakkuda kui olen Goas. 1 tund maksab üldjuhul 15€.
Igaüks saab valida, kuidas oma elu elab, suures osas ka seda, mida kogeb ja mida mitte.
Istun hetkel kodukontoris Majordas Sefrani külalistemajas armsas väikeses toas suure rõduga, mis on ühelt poolt kaetud klaasiga ja vaade avaneb džunglile… all on konnatiik, kus hommikul konnad kontserti annavad koos nende sadade lindudega, kes tihedas troopilises metsas kõvahäälselt uut päeva tervitavad.
Imeline!
Bimla koputab uksele. Kutsub tõlgiks Premi. Küsin, kas soovid koristama tulla? Prem tuleb Bimlale appi ja vastab, et jah. Ütlen naeratades, et koristada ei ole vaja, ma olen puhas naine ja sulgen ukse.
Mis Goas koroonajärgselt muutunud on? Palju siseturiste, vähe välisturiste, hinnad kõrgemad, eriti elamiskohtadel, rumm Old monk maksb nüüd 80 ruupia asemel 250 ruupiat, välismaa VISA kaardiga enamus kohtades tasuda ei saa, rahavahetuspunkte palju vähem.
Mõtlesin, et panen siia kirja need asjad, mida me Eda, Marise ja Jaanikaga nädala jooksul koos ette võtta jõudsime ja seda siis elades Lõuna-Goas, Majordas.
Reis Tallinnast Goasse
Meie reis Tallinnast Goasse oli vahva. Eesti piiril oli oluline, et oli olemas India self declaration ehk maale sisenemise kaart, kus kirjas, et kas oled vaxitud või mis kuupäeval on tehtud PCR test. Minul ei kontrollitud peale pileti midagi, kuid pisteliselt küsiti nii PCR testi vastuseid näha, kui ka Indiasse sisenemise deklaratsiooni, mille Estlive, kelle kaudu piletid olid ostetud, oli kenasti ise koos viisaga ära teinud. Tore!
Märtsi alguses käisin vahamuuseumis. Sellest mööda sõitnud olen aastate jooksul vast tuhandeid kordi ja iga kord mõelnud, et peaks sisse astuma. No nüüd sai siis see enne koroonaviiruse möllu ja liikumiskeedu ära tehtud. Imestasin, et nii tore asi on nii räämas ja vaid osaliselt välja arendatud ja seda Goas, kus ei ole ju pea mitte midagi turistil muud teha kui rannas istuda, juua ja süüa. Paar väikest saali kujudega, keda ei tohi puutuda, kuid kellega saab teha pilti. Samas fotode tegemiseks ei ole valgus eriti hea… Kuid huvitav…
Tegin FBs Goa blogis albumi, kuskohas on rohkem pilte: Goa vahamuuseum
Kui saalis vahakujudega pildid tehtud, siis on võimalik minna väikesesse kinosaali (pilet eraldi hinnas), kus imestan, et miks on seal toolidel turvavööd. Kui aga 3D või on see hoopis 5D film ekraanile lastakse, siis hakkavad toolid vastavalt virtuaalsele teekonnale ekraanil ka meie all loksuma ja seda vast 10-15 minutit. Neile ei soovita, kes kergesti merehaigeks jäävad. Huvitav, kuid mul on raske mõista, kuidas see virtuaalne sõit peaks kokku minema vahamuuseumiga… Kui see sõit oleks läbi ajalooliste hetkede ja filmide, kus oleks ka samad isikud mingil moel tegevad, kes vahakujudena saalis seisavad, siis oleks minu jaoks asjal mõte, kuid see abstraktne loksutamine… no ei tea, ei saa hästi aru… Ehk arenevad veel… Tegelikult oleks siin Goas turgu sellisel ajal kõvasti ja muuseumi juures saaks müüa ka lisateenuseid, sest Goas käib tohutult rahvast ja kuulsustega pildistamine ja lapsik show meeldib eelkõige Indialastele väga… Välismaalase jaoks peaks see muuseum olema seotud pigem India ja/või Goa ajalooga, loodusega vms…
Igatahes korra soovitan sinna minna… Kaks korda mitte 🙂
Goa blogi 